Tuleb tuttav ette...

Üht-teist tuleb siin suure lombi taga elades tuttav ette ka. Näiteks see sitikas, kes kaubanduskeskuse põrandal enesekindlalt vastu jalutab, tean – see on prussakas. Või see loom, kes öösiti kesklinnas ringi lidub, hmm, see on rott (tegelikult on oraval, keda ka siin parkides sageli kohtab, vedanud, et tal on ilus kohev saba, eks ole?). Ja siis ka see on ju tuttav tunne, kui sa hommikul enda keha pealt mingid sügelevad kublad avastad. Mõtled küll, et ehk on närvidest, või ehk tasuks ööseks aken kinni panna, ja teedki seda, aga miskit ei aita – kuplasid tekib iga ööga aina juurde. Pöörad voodi keset ööd pahupidi, otsid kõikvõimalikest pragudest ja vaiba seest, no mitte ei leia, aga ometi oled nüüdseks täiesti veendunud, et keegi veel on sinu üüriliseks hakanud. Või oli ehk tema enne siin ja meie tulime temale seltsi? Mõtled nii- ja naapidi, tuletad meelde, millist abinõu nõuka-ajal sellistel puhkudel kasutati…..Tõsi küll, siin on teine riik ja teised kombed, siin ei tohi sa miskit omaalgatuslikult ette võtta – siin on selleks inimesed, kellele ametlikke kaebusi edastada. Selle „väikese“ mure peale, et keegi vist elab veel meie korteris, vastatakse rahulikult, et jah, ikka juhtub, kolme päeva pärast saadame eksperdi sündmuspaigale. Meelde tuleb stseen filmist „Hiirejaht“, kus ka ekspert kohale tuli:)

Tuttav tuleb ette ka see, kui alumise korteri naabrid sinu peale kaebamas käivad. Lisaks ametlikule kaebusele (see pannakse kenasti paberile vastavale formaadile kirja) helistavad ja õiendavad ja tulevad ise ka kohale, ikka selleks, et veenduda, et meie peres on viis last, kes kõik õhtul korraga vanni pannakse ja kus nad siis pidu peavad, nii et vesi mööda seinapragusid nende vannitoad ära uputab. Kaebuse peale on mitu päeva järjest käinud torusid inspekteerimas torumehed, vahetanud mingeid filtreid ja teinud muid imeasju – siiani tulutult. Aga no ei ole meil viit last, kes kõik korraga vannitoas pidu peavad, ei ole…

Veel tuleb tuttav ette see, et just siis, kui sa oled võõrasse riiki jõudnud, juhtub nii, et sul on hädasti hambaarsti abi vaja. Hmm, ei mingit järjekorda, sind võetakse kohe ette, töö on kiire ja korralik, ainult et number, mille nad sulle arvele kirjutavad, noh number on sama, mis Eestis, ainult et dollarites. Aga seda pole minuga Eestis juhtunud, et hambaarsti juures küsitakse, kas käekott, mis mul on, on soetatud Eestis või Ameerikas:)

Ja tegelikult pole ju ka koolibusside süsteem meile võõras, ainut et siin on see äärmiselt hästi tööle pandud. Oranžikas-kollased, suurte stop-märkidega varustatud ja spetsiaalselt märgistatud koolibussid käivad minutitäpsusega, neil on liikluses eesõigus, s.h õigus sulgeda hetkeks sõidurida, et lapsed peale võtta. Õhtul tuuakse lapsed jällegi koolist tagasi, ainult et peatused tagasiteel on turvalisuse mõttes salastatud, neid teavad vaid vanemad, ja laps võib bussist lahkuda ainult siis, kui keegi on vastu tulnud – vastasel juhul viib bussijuht lapse kooli tagasi.

Ja muidugi, Eestis on ju ka nüüd nii, et lapsevanem kohe koolielusse kaasa haaratakse – koolielu igapäevarutiin ja kaasapandud koduülesanded eeldavad, et lapsevanem õpib koos lapsega, iga päev. Ükspäev kutsuti mind kooli ja viidi kokku ühe kohaliku poetessiga, kelle ülesandeks oli kirjutada emadepäevaks luuletus vastavalt lapse fantaasiale, mis lapsel tekib vaadates nelja värvilise koera pilti (pildi oli joonistanud üks kunstnik Ameerikas, kelle nimi mulle meelde ei jäänud, kuid kes olevat oma sinise koera piltideseeriaga väga kuulsaks saanud). Ja minu roll kogu selles loos oli olla tõlkijaks lapse ja poetessi vahel. Oli päris huvitav:)

Noh ja nii me kohaneme siin vähehaaval, päev päeva järel, igaühte neist jagub üllatusi. Meie päritolu kohta on pakutud, et oleme kas britid, venelased või poolakad. Eile näiteks tuli ühe lapse isa ja ütles, et ta tossude järgi järeldas, et me oleme eurooplased(!?).

Maja alumisel korrusel asuvate kaebusi vastu võtvate kahe huumorimeelse musta mehega on meil üsna hea läbisaamine. Kiusasime neid kaua aega: nad pakkusid meile igasugust rahvust, aga loomulikult ei tulnud nad eestlaste peale. Ja kui ma peale kahte nädalat neile rahvuse reetsin ja lisasin, et meie keel on soome keelele sarnane, siis seoses soomlastega meenus neile see, et ameeriklaste lühidalt öeldud „Hi!“ vastab soomlaste hirmpikale sõnale „Tervetuloaaa…!“