Tegevuskoht: laste mänguplats
Tegelased: kolme-aastane Jaapani poiss ja viie-aastane Eesti tüdruk
Ilm: soe ja päikseline
Situatsioon: kumbki laps ei saa teineteisest aru, aga kuna tahtmine mängida ja aru saada on mõlemal väga suur, siis peale emade selgitusi, et arusaamine ei olegi võimalik, leiavad lapsed ikkagi oma meetodi suhtlemiseks: lükkavad liiva peale sileda pinnase ja hakkavad joonistama. Esimesena joonistatakse kala. „Kala“, ütleb eestlane. „Kala“, kordab jaapani poiss. Järgmisena lausub poiss selle sõna jaapani keeles (mis, tuleb tunnistada, mulle küll meelde ei jäänud). Siis joonistatakse maja. „Maja“, ütleb eesti tüdruk. „Maja“, kordab jaapani poiss ja õpetab omakorda jaapani keelt. Ja nii jätkub sõnamäng oma tunnikese aega vist, mille kestel leitakse samakõlalisi sõnugi, näiteks draakon. Kui mäng otsa saab, mõtlen, et lapsed on nutikad: anna neile natuke aega ja küll nad miskit välja mõtlevad. Asajaolu, mille täiskasvanud kipuvad sageli unustama: kui ikka midagi väga tahta, siis saab kindlasti:). Iseasi, mida hakkab peale jaapani poiss eesti-keelsete sõnadega ja mida eesti tüdruk jaapani-keelsetega? Aga kunagi ei tea:).
Veel oli selles loos huvitav see, et poisi ema, noor, armas Jaapani naine, tuli minu juurde ja Jaapani kommete kohaselt tegi väikese kummarduse ning tänas meid (selges inglise keeles) meeldiva ajaviitmise eest, soe ja siiras naeratus näol. Ei mingeid lisaküsimusi, et kust me pärit oleme või piinlikkustundeid vaikuses veedetud aja, mille kestel lapsed joonistasid, pärast (silence tolerance:)). Ka mina noogutasin ja soovisin head päeva jätku.
Väga armas olemine oli:).
Tegelased: kolme-aastane Jaapani poiss ja viie-aastane Eesti tüdruk
Ilm: soe ja päikseline
Situatsioon: kumbki laps ei saa teineteisest aru, aga kuna tahtmine mängida ja aru saada on mõlemal väga suur, siis peale emade selgitusi, et arusaamine ei olegi võimalik, leiavad lapsed ikkagi oma meetodi suhtlemiseks: lükkavad liiva peale sileda pinnase ja hakkavad joonistama. Esimesena joonistatakse kala. „Kala“, ütleb eestlane. „Kala“, kordab jaapani poiss. Järgmisena lausub poiss selle sõna jaapani keeles (mis, tuleb tunnistada, mulle küll meelde ei jäänud). Siis joonistatakse maja. „Maja“, ütleb eesti tüdruk. „Maja“, kordab jaapani poiss ja õpetab omakorda jaapani keelt. Ja nii jätkub sõnamäng oma tunnikese aega vist, mille kestel leitakse samakõlalisi sõnugi, näiteks draakon. Kui mäng otsa saab, mõtlen, et lapsed on nutikad: anna neile natuke aega ja küll nad miskit välja mõtlevad. Asajaolu, mille täiskasvanud kipuvad sageli unustama: kui ikka midagi väga tahta, siis saab kindlasti:). Iseasi, mida hakkab peale jaapani poiss eesti-keelsete sõnadega ja mida eesti tüdruk jaapani-keelsetega? Aga kunagi ei tea:).
Veel oli selles loos huvitav see, et poisi ema, noor, armas Jaapani naine, tuli minu juurde ja Jaapani kommete kohaselt tegi väikese kummarduse ning tänas meid (selges inglise keeles) meeldiva ajaviitmise eest, soe ja siiras naeratus näol. Ei mingeid lisaküsimusi, et kust me pärit oleme või piinlikkustundeid vaikuses veedetud aja, mille kestel lapsed joonistasid, pärast (silence tolerance:)). Ka mina noogutasin ja soovisin head päeva jätku.
Väga armas olemine oli:).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar