Eile oli meie majas häire. Tulime perega parasjagu šoppamast (poodlemast? – üks ega teine sõna mulle ei meeldi) ja sisenesime majja kui selgus, et ükski lift ei tööta ning hämmeldunud näoga valvelaua poole suundudes saime teada, et kuna majas levis vinguhaisu ning korruselamu alarmsüsteem näitas, et tegemist võib olla tulekahjuga, siis oli välja kuulutatud häire. Muidugi hakkasime kohe mõtlema, et ega ometi meie korteris elektripliit või triikraud sisse jäänud, sest mis seal salata, olime selle mõne päeva jooksul, mis selles majas elatud on, jõudnud juba vale pliidinupu valiku tõttu ära kõrvetada kaks potti (kumbki ühe). Järgmisena hakkasime mõtlema treppide peale, sest neid polnud keegi sulgenud ja oleksime võinud vabalt hakata ülespoole ronima. Aga noh, 13. korrus ikkagi ja koos kõigi kottidega! Ja pealegi ei näidanud keegi sisenejatest just erilist aktiivsust ronimise osas ja ma arvan, et ega nad ei tahtnudki esialgu nii väga sinna üles jõuda, arvestades, et keegi täpselt ei teadnud, milles probleem seisneb. Aga kõik, kes majja sisenesid, esitasid millegipärast ühesuguse küsimuse: „Millisest korrusest jutt käib?“ ja kuuldes, et 21. korrusest (mis on ühtlasi ka viimane ja mis ei osutunud sisenejate korruseks), rahunesid maha ja jäid ootama. Nii meigi otsustasime oodata ja jälgida sündmusi.
Ei läinud kaua aega, mõned loetud minutid, kui maja oli ümbritsetud täisvarustuses tuletõrje-, kiirabi- ja politseiautodega; tänavad ümber kõrghoone suleti, ükski auto ei saanud ei sisse ega välja sõita. Tuletõrjeautodest (neid oli kokku seitse) hakkas tuletõrjujaid välja marssima, igast autost kolm-neli, ning tõsises täisvarustuses seltskond asus kõrghoonet läbi kammima.
Meil ei jäänud muud üle kui oodata. Ja seda me tegime nii umbes tunni jagu. Vaadates kogu seda korraldust ja varustust, oli tunne nagu polekski tegemist mingi „kõrbenud pudrupoti“ väljakutsega (hiljem selgus, et midagi hullu tõesti ei olnud), vaid mingi järjekordse katastroofiga – nii tõsiselt suhtuvad ameeriklased igasse väljakutsesse, eriti kui asi puudutab kõrghooneid (valgete linnaosas?:)). Mis seal ikka, meile see nende valmidus igatahes meeldis. Tekkis tunne, et Ameerikas inimestest hoolitakse.
Ameeriklaste valmisolekut misiganes situatsioonideks kinnitab veel üks seik sellest ajast, mil eelmisel korral Washingtonis käisime. Meie mõnepäevase kohaloleku ajal langes temperatuur üsna oluliselt: 19-st soojakraadist kuni mõne miinuskraadini. Ilmateates anti hoitus, et võib hakata sadama lund. Selle hoiatuse peale rivistati suuremate teede äärde üles hulk suuri lumelükkamismasinaid. Seal nad siis seisid, töötavate mootoritega, oma kaks päeva, ma arvan, seni kuni lumesaju oht möödus. Lisaks puistati öösel teedele soola, nii et hommikul aknast vaadates tundus, nagu oleks tõepoolest lumi maha sadanud. Aga ei olnud, sool oli. Tõsi küll, selle kahe päeva jooksul tuligi ka pisut lund, naljatasime, et iga lumelükkaja kohta vähemalt viis helvest:).
Ja muide, kui te sisenete mõne kaubanduskeskuse WC-sse, siis on selle põrandale asetatud kindlasti silt wet floor (märg põrand). See on juhuks kui keegi juhtub vett maha ajama ja keegi libastuma, siis kaubanduskeskus maksab selle õnnetuse kukkujale täismahus kinni.
Nii on lood siin turvalisusega.
Ei läinud kaua aega, mõned loetud minutid, kui maja oli ümbritsetud täisvarustuses tuletõrje-, kiirabi- ja politseiautodega; tänavad ümber kõrghoone suleti, ükski auto ei saanud ei sisse ega välja sõita. Tuletõrjeautodest (neid oli kokku seitse) hakkas tuletõrjujaid välja marssima, igast autost kolm-neli, ning tõsises täisvarustuses seltskond asus kõrghoonet läbi kammima.
Meil ei jäänud muud üle kui oodata. Ja seda me tegime nii umbes tunni jagu. Vaadates kogu seda korraldust ja varustust, oli tunne nagu polekski tegemist mingi „kõrbenud pudrupoti“ väljakutsega (hiljem selgus, et midagi hullu tõesti ei olnud), vaid mingi järjekordse katastroofiga – nii tõsiselt suhtuvad ameeriklased igasse väljakutsesse, eriti kui asi puudutab kõrghooneid (valgete linnaosas?:)). Mis seal ikka, meile see nende valmidus igatahes meeldis. Tekkis tunne, et Ameerikas inimestest hoolitakse.
Ameeriklaste valmisolekut misiganes situatsioonideks kinnitab veel üks seik sellest ajast, mil eelmisel korral Washingtonis käisime. Meie mõnepäevase kohaloleku ajal langes temperatuur üsna oluliselt: 19-st soojakraadist kuni mõne miinuskraadini. Ilmateates anti hoitus, et võib hakata sadama lund. Selle hoiatuse peale rivistati suuremate teede äärde üles hulk suuri lumelükkamismasinaid. Seal nad siis seisid, töötavate mootoritega, oma kaks päeva, ma arvan, seni kuni lumesaju oht möödus. Lisaks puistati öösel teedele soola, nii et hommikul aknast vaadates tundus, nagu oleks tõepoolest lumi maha sadanud. Aga ei olnud, sool oli. Tõsi küll, selle kahe päeva jooksul tuligi ka pisut lund, naljatasime, et iga lumelükkaja kohta vähemalt viis helvest:).
Ja muide, kui te sisenete mõne kaubanduskeskuse WC-sse, siis on selle põrandale asetatud kindlasti silt wet floor (märg põrand). See on juhuks kui keegi juhtub vett maha ajama ja keegi libastuma, siis kaubanduskeskus maksab selle õnnetuse kukkujale täismahus kinni.
Nii on lood siin turvalisusega.
1 kommentaar:
sul juhtub seal paari päeva jooksul rohkem kui meil siin aastatega:)
Postita kommentaar