Tõeliselt suvine päev. Mulle meeldib, kuidas kohalikku ilmateadet edastatakse: temperature 23, feels like 23 (ehk siis õhutemperatuur on 23 kraadi, tundub nagu oleks 23 kraadi). Alguses oli õhutemperatuuri selline esitlemine naljakas ja harjumatu, aga kuna siinkandis võib temperatuur kiiresti muutuda ja lisaks võib „tunne“ sõltuda ka tuule suunast ja kiirusest, siis on selline teavitamine täiesti arusaadav ja asjakohane. Mäletan, et kui eelmisel korral Washingtonis käisime, siis temperatuur oli küll nullis, aga tuulega, mis ookeanilt puhus, tundus ikka väga külm ja selle kohta anti teada, et tundub nagu oleks -4.
Nojah, aga täna on tõeliselt ilus suvine ilm, minu jaoks lausa kuum, nii et mina ütleks, et temperature 23, but feels like 32 (põhjamaa inimese "tunne" vist:)). Kuna päike kütab lagipähe ja vähene tuuleiil eriti leevendust ei paku, siis tahaks eestlasena kohe muretsema hakata, et „Oeh, mis siis küll suvisel ajal veel ees ootab?“ Teate küll – eestlane ju aina muretseb, tal, nagu Kati Murutar ütleb, tuleb kõik murega, lapsedki ei tule mitte rõõmuga, vaid neid ikka „muretsetakse“. No nii või naa, aga külmast Eesti kevadest sooja suvesse jõuda on ju peaaegu paradiis, kas pole?
Oma 5-aastase tütrega kodu (!?) lähedal asuvas pargis istudes viivad mõtted vägisi selle juurde, et kõik siin elus kordub. Ehk siis teisiti öeldes: elu käib spiraali mööda, nagu kunagi filosoofialoengus räägiti, kõik kordub, ainult pisut kõrgemal tasemel (muidugi kui hästi läheb, sest olemas ju ka allakäiguspiraal). Neli-viis aastat tagasi istusin samamoodi ühes suurlinna väikeses pargis laste mänguväljaku ääres pingil, ainult et riik oli teine ja laps oli pisut väiksem. Muus osas on situatsioon aga üsna sama: mänguväljakul sebivad eri nahavärvi ja mitmest rahvusest lapsed, kes enamasti suhtlevad inglise keeles; emad (vahel ka mõni isa sekka) on sättinud ennast kas pinkidele või murule, et oma võsukestel silm peal hoida. Üks noor mustanahaline mees on lapsed kokku kogunud ja õpetab neid jalgpalli mängima.
Meil on käimas Washingtoni-elu kolmas päev. On selline otsast alustamise tunne (teate küll - A, B hakka pähe): kuidas töötavad kraanid – esialgu ei saanud tilkagi vett kätte:); kuidas sorteeritakse prügi ja kuhu see viiakse; kus on toidupoed ja mida sealt valida (no miks see valik peab nii suur olema?); milliseid pangakaarte aktsepteeritakse (igaks juhuks on kõik kaasas ja kohaliku panga omad ka veel); mida vastata siis, kui sinu poole pöördutakse (eriti kui sa mitte millestki aru ei saa) jne, jne. Omaette teema on liikluskultuur. Kuigi tean, et mind ootab ees USA juhilubade taotlemine, s.h eksami sooritamine (eksam on kohustuslik kõigile, kes Ameerikasse enamaks kui üheks aastaks pidama jäävad), siis esialgu olen piirdunud vaatleja (ja analüütiku:)) rolliga autojuhi kõrval. Aitan lahti mõtestada situatsiooni, kus oleme jäänud kellelegi jalgu ja kes on end emotsionaalselt väljendades püüdnud meile üht-teist selgeks teha, näiteks sirutades autoaknast välja ülestõstetud keskmise sõrmega käe. No kes siis sellest aru ei saaks? Aga ma pean ennast kiitma – siiani olen oma analüütiku rolliga hästi hakkama saanud (vähemalt ise arvan nii:)) ja niimoodi, tükk-tükihaaval ning „abistajaid“ tänades mingi üldpildi sellest, kuidas liiklus toimib, enda jaoks juba kokku pannud.
Kokkuvõttes julgen ikkagi öelda, et elu Ameerikas tundub kuidagi lihtsam ja mõistuspärasem kui see oli Inglismaal. Aga ehk on siiski veel vara kokkuvõtteid teha:).
Nojah, aga täna on tõeliselt ilus suvine ilm, minu jaoks lausa kuum, nii et mina ütleks, et temperature 23, but feels like 32 (põhjamaa inimese "tunne" vist:)). Kuna päike kütab lagipähe ja vähene tuuleiil eriti leevendust ei paku, siis tahaks eestlasena kohe muretsema hakata, et „Oeh, mis siis küll suvisel ajal veel ees ootab?“ Teate küll – eestlane ju aina muretseb, tal, nagu Kati Murutar ütleb, tuleb kõik murega, lapsedki ei tule mitte rõõmuga, vaid neid ikka „muretsetakse“. No nii või naa, aga külmast Eesti kevadest sooja suvesse jõuda on ju peaaegu paradiis, kas pole?
Oma 5-aastase tütrega kodu (!?) lähedal asuvas pargis istudes viivad mõtted vägisi selle juurde, et kõik siin elus kordub. Ehk siis teisiti öeldes: elu käib spiraali mööda, nagu kunagi filosoofialoengus räägiti, kõik kordub, ainult pisut kõrgemal tasemel (muidugi kui hästi läheb, sest olemas ju ka allakäiguspiraal). Neli-viis aastat tagasi istusin samamoodi ühes suurlinna väikeses pargis laste mänguväljaku ääres pingil, ainult et riik oli teine ja laps oli pisut väiksem. Muus osas on situatsioon aga üsna sama: mänguväljakul sebivad eri nahavärvi ja mitmest rahvusest lapsed, kes enamasti suhtlevad inglise keeles; emad (vahel ka mõni isa sekka) on sättinud ennast kas pinkidele või murule, et oma võsukestel silm peal hoida. Üks noor mustanahaline mees on lapsed kokku kogunud ja õpetab neid jalgpalli mängima.
Meil on käimas Washingtoni-elu kolmas päev. On selline otsast alustamise tunne (teate küll - A, B hakka pähe): kuidas töötavad kraanid – esialgu ei saanud tilkagi vett kätte:); kuidas sorteeritakse prügi ja kuhu see viiakse; kus on toidupoed ja mida sealt valida (no miks see valik peab nii suur olema?); milliseid pangakaarte aktsepteeritakse (igaks juhuks on kõik kaasas ja kohaliku panga omad ka veel); mida vastata siis, kui sinu poole pöördutakse (eriti kui sa mitte millestki aru ei saa) jne, jne. Omaette teema on liikluskultuur. Kuigi tean, et mind ootab ees USA juhilubade taotlemine, s.h eksami sooritamine (eksam on kohustuslik kõigile, kes Ameerikasse enamaks kui üheks aastaks pidama jäävad), siis esialgu olen piirdunud vaatleja (ja analüütiku:)) rolliga autojuhi kõrval. Aitan lahti mõtestada situatsiooni, kus oleme jäänud kellelegi jalgu ja kes on end emotsionaalselt väljendades püüdnud meile üht-teist selgeks teha, näiteks sirutades autoaknast välja ülestõstetud keskmise sõrmega käe. No kes siis sellest aru ei saaks? Aga ma pean ennast kiitma – siiani olen oma analüütiku rolliga hästi hakkama saanud (vähemalt ise arvan nii:)) ja niimoodi, tükk-tükihaaval ning „abistajaid“ tänades mingi üldpildi sellest, kuidas liiklus toimib, enda jaoks juba kokku pannud.
Kokkuvõttes julgen ikkagi öelda, et elu Ameerikas tundub kuidagi lihtsam ja mõistuspärasem kui see oli Inglismaal. Aga ehk on siiski veel vara kokkuvõtteid teha:).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar