Lennusõit üle ookeani läks üllatavalt hästi ja ilma eriliste viperusteta. Hommik algas ämma-äia, kes pidid meid lennujaama toimetama, arutlusega, et kui me süüa ei taha (kell oli pool viis hommikul!), siis kohvi tuleb kindlasti teha, kuna lennujaamas on ju kohv liiga kallis (hmm, see teema oli tuttav). Autosse istudes vaieldi tükk aega selle üle (nagu itaalia perekonnas juba:)), et kes istub äiast autojuhi kõrvale: äi väitis, et ta Tallinna linna ei tunne ja lennujaama sõita ei oska ning nõudis enda kõrvale oma isiklikku poega. Aga mina jonnisin natuke vastu, ja mis te arvate, minu jonn jäi peale muidugi:). Tegelikult kimas mu äi läbi varahommikuse linna nagu taksojuht, kes on Tallinnas vähemalt 25 aastat taksot sõitnud ja teab täpselt, kus lennujaam asub:).
Lennujaamas oli varahommikul üsna vähe rahvast ja jätkuvalt leidus häid tuttavaid (no küll see Eesti on ikka väike!), kes meie marsruudi järele pärisid ja good luck`i soovisid.
Esimene Estonian Airi lend Tallinnast Kopenhaagenisse hilines oma väljumisega (miks ma ei imesta?), aga sellest polnud lugu, sest Kopenhaagenis tuli meil nagunii neli tundi ära sisustada. Ja selle aja jooksul jõudis juba väike reisitüdimus tekkida. Nojah, ja mida sellel puhul siis teha? Meie otsustasime, et kuna oleme ikkagi Taanis, siis tuleb juua Gammeldanski-nimelist jooki (ma pole kindel, kas ma selle õigesti kirja panin). Mina ei olnud seda küll kunagi proovinud, aga no ükskord on ju ikka esimene kord ja lennujaamas oma järgmist lendu oodates aitab see ehk kiiremini aega parajaks teha. Kui mu abikaasa, seda ostma läks, siis nägin, et ta pidas baarmaniga maha pika diskussiooni ja minu küsimusele, et millest nad vestlesid, vastas et ei millestki erilisest. Baarman olla pakkunud erinevaid suupisteid joogi juurde ning imestanud, et kas me tõesti isegi kohvi ei soovi. Ei soovinud. Kui jook laual ja esimene sõõm võetud, sain tema imestuse põhjusest aru (kes seda jooki joonud on, teab tõenäoliselt, millest jutt käib:)). Aga peab tõdema, et ajapikku läks tuju paremaks ja ootamise aegki tundus tõesti lühemana – küllap mu mees juba teab, kuidas tüütuid lennutunde mõnusamaks muuta. Nii et soovitan teilegi: kui Kopenhaagenis ootama peate, siis täitke oma aega ikka Taani märjukesega ja ärge laske ennast baarmanil eksitada – sinna juurde pole vaja miskit, ikka ehedalt tuleb juua:). Mäletate, kadunud Vambola Põder ütles kunagi, et konjaki joomine kohviga, see on matslus ruudus.
SASi lend üle ookeani oli üsna talutav: „talutav“ on just see õige sõna, sest kaheksa tundi istuvas asendis lennukis istuda, see ei ole vist kellegi unistus. Kuid siinkohal võib öelda küll, et jäime teenindusega väga rahule ning saime kinnitust sellele, et üle-ookeanilised lennud SASiga on parimad, mida siiani kogenud oleme.
Suhtlemine ameeriklastega algas juba lennukis. Kuna nemad on tuntud oma suhtlemiskultuuri poolest, siis oled sa oma või võõras, seisad poejärjekorras või oled muidu kusagil aega parajaks tegemas, ega pääsu pole kellelgi. Neil on viimastel aegadel kogunisti kasutusele võetud termin „silence tolerance“ (vaikuse tolerants), mis tähendab seda, et alati ei pea vaikusehetke täitma vestlusega. See aga ei ole ameeriklaste jaoks lihtne ülesanne.
Niisiis saime lennukis tuttavaks ühe vanema abielupaariga (WC järjekorras, muide:)) ja traditsioonilisele küsimusele „Kust me pärit oleme?“ vastust kuuldes, muutus vestlus kohe elavamaks ja selgus, et tegemist on mehega, kes on muuhulgas töötanud suursaadikuna ka Lätis ning elanud 80. aastate lõpul Leningradis. Nad olid meie lähiajaloost teadlikumad vaata et rohkem kui me ise ning nende jaoks oli see aeg väga huvitav olnud. Nojah, aeg oli siis tõesti väga huvitav – sai ju isegi roheliste rattaretkega suletud Paldiski linna vallutamas käia ja Toompeal inimmüürina soomukeid oodata. Niisiis vahetasime nimekaarte ja lubasime suhelda. Hakkan arvama, et sellisel võõrastega suhtlemise kultuuril on ju tegelikult ka omad head küljed: maailm, kus elab sadu miljoneid inimesi, tundub suur, aga kui mõne inimesega rääkima hakata, siis tõmbub ring järjest koomale ning sa jõuad ühiste situatsioonide, tuttavate paikade ja inimeste ning võib-olla koguni ühiste sõprade või sugulasteni. Seda viimast kogesin hiljuti ise eelmisel aastal, kui reisil Torontosse ning pooljuhuslikult Toronto Eesti maja arhiivi sisse põigates, leidsin sealt eest oma sõjas kaduma saanud vanaisa jäljed. Vähemalt nii ma tookord arvasin või õigupoolest lootsin, sest see oleks onud kurva loo õnnelikum lõpp. Mäletan lapsepõlvest jutte, kus vanaema kuni oma surmatunnini ei uskunud talle sõja lõpus toodud sõnumisse abikaasa surmast. Hiljem, suguvõsa ja selle ajalugu uurima hakates ning sugupuud kokku pannes selgus, et tegemist ei ole siiski minu vanaisaga. Otsingute käigus tutvusin tema Torontos elava tütrega: tema vanaisa ja minu vanavanaisa olid vennad.
Lennujaamas oli varahommikul üsna vähe rahvast ja jätkuvalt leidus häid tuttavaid (no küll see Eesti on ikka väike!), kes meie marsruudi järele pärisid ja good luck`i soovisid.
Esimene Estonian Airi lend Tallinnast Kopenhaagenisse hilines oma väljumisega (miks ma ei imesta?), aga sellest polnud lugu, sest Kopenhaagenis tuli meil nagunii neli tundi ära sisustada. Ja selle aja jooksul jõudis juba väike reisitüdimus tekkida. Nojah, ja mida sellel puhul siis teha? Meie otsustasime, et kuna oleme ikkagi Taanis, siis tuleb juua Gammeldanski-nimelist jooki (ma pole kindel, kas ma selle õigesti kirja panin). Mina ei olnud seda küll kunagi proovinud, aga no ükskord on ju ikka esimene kord ja lennujaamas oma järgmist lendu oodates aitab see ehk kiiremini aega parajaks teha. Kui mu abikaasa, seda ostma läks, siis nägin, et ta pidas baarmaniga maha pika diskussiooni ja minu küsimusele, et millest nad vestlesid, vastas et ei millestki erilisest. Baarman olla pakkunud erinevaid suupisteid joogi juurde ning imestanud, et kas me tõesti isegi kohvi ei soovi. Ei soovinud. Kui jook laual ja esimene sõõm võetud, sain tema imestuse põhjusest aru (kes seda jooki joonud on, teab tõenäoliselt, millest jutt käib:)). Aga peab tõdema, et ajapikku läks tuju paremaks ja ootamise aegki tundus tõesti lühemana – küllap mu mees juba teab, kuidas tüütuid lennutunde mõnusamaks muuta. Nii et soovitan teilegi: kui Kopenhaagenis ootama peate, siis täitke oma aega ikka Taani märjukesega ja ärge laske ennast baarmanil eksitada – sinna juurde pole vaja miskit, ikka ehedalt tuleb juua:). Mäletate, kadunud Vambola Põder ütles kunagi, et konjaki joomine kohviga, see on matslus ruudus.
SASi lend üle ookeani oli üsna talutav: „talutav“ on just see õige sõna, sest kaheksa tundi istuvas asendis lennukis istuda, see ei ole vist kellegi unistus. Kuid siinkohal võib öelda küll, et jäime teenindusega väga rahule ning saime kinnitust sellele, et üle-ookeanilised lennud SASiga on parimad, mida siiani kogenud oleme.
Suhtlemine ameeriklastega algas juba lennukis. Kuna nemad on tuntud oma suhtlemiskultuuri poolest, siis oled sa oma või võõras, seisad poejärjekorras või oled muidu kusagil aega parajaks tegemas, ega pääsu pole kellelgi. Neil on viimastel aegadel kogunisti kasutusele võetud termin „silence tolerance“ (vaikuse tolerants), mis tähendab seda, et alati ei pea vaikusehetke täitma vestlusega. See aga ei ole ameeriklaste jaoks lihtne ülesanne.
Niisiis saime lennukis tuttavaks ühe vanema abielupaariga (WC järjekorras, muide:)) ja traditsioonilisele küsimusele „Kust me pärit oleme?“ vastust kuuldes, muutus vestlus kohe elavamaks ja selgus, et tegemist on mehega, kes on muuhulgas töötanud suursaadikuna ka Lätis ning elanud 80. aastate lõpul Leningradis. Nad olid meie lähiajaloost teadlikumad vaata et rohkem kui me ise ning nende jaoks oli see aeg väga huvitav olnud. Nojah, aeg oli siis tõesti väga huvitav – sai ju isegi roheliste rattaretkega suletud Paldiski linna vallutamas käia ja Toompeal inimmüürina soomukeid oodata. Niisiis vahetasime nimekaarte ja lubasime suhelda. Hakkan arvama, et sellisel võõrastega suhtlemise kultuuril on ju tegelikult ka omad head küljed: maailm, kus elab sadu miljoneid inimesi, tundub suur, aga kui mõne inimesega rääkima hakata, siis tõmbub ring järjest koomale ning sa jõuad ühiste situatsioonide, tuttavate paikade ja inimeste ning võib-olla koguni ühiste sõprade või sugulasteni. Seda viimast kogesin hiljuti ise eelmisel aastal, kui reisil Torontosse ning pooljuhuslikult Toronto Eesti maja arhiivi sisse põigates, leidsin sealt eest oma sõjas kaduma saanud vanaisa jäljed. Vähemalt nii ma tookord arvasin või õigupoolest lootsin, sest see oleks onud kurva loo õnnelikum lõpp. Mäletan lapsepõlvest jutte, kus vanaema kuni oma surmatunnini ei uskunud talle sõja lõpus toodud sõnumisse abikaasa surmast. Hiljem, suguvõsa ja selle ajalugu uurima hakates ning sugupuud kokku pannes selgus, et tegemist ei ole siiski minu vanaisaga. Otsingute käigus tutvusin tema Torontos elava tütrega: tema vanaisa ja minu vanavanaisa olid vennad.
Kokkuvõttes, sõit läks ladusalt ja kohapeal võttis meid vastu suviselt soe, kirsiõitesse mattunud linn. Kena algus on tehtud:).
1 kommentaar:
Hei hei, tore, et kenasti kohale olete kõik jõudnud. Taani märjukest olen minagi proovinud, aga siiski jääksin Carlbergi (probably the best beer in the world) või Tuborgi juurde. Palju kallistusi kuivast Tallinnast - päike pole meidki maha jätnud kuid kirisõied on veel kaugel - enne ikka sirel, krookused jne. Silja
Postita kommentaar