...laulab ABBA just praegu taustaks
„Mis tunne on?” küsivad inimesed minu ümber. Hea tunne on. Ausalt. Tänu teile, mu sõbrad, kes te siia armsale Eestimaale maha jääte ja mind nii ilusti ära saatsite mu viimasel tööpäeval. Seda pildialbumit, mille te mulle kaasa andsite, ja mis räägib teiega koos veedetud toredatest hetkedest suve- ja talvepäevadel ja muudel koosveedetud üritustel, seda ma vaatasin täna jälle, nüüd juba ei teagi, mitmendat korda. Ja need pildid elustuvad, igaüks omaette looga, nad tuleksid nagu kusagilt karbikestest välja. Ja vähe aja pärast lähevad nagu iseenesest karpi tagasi, seniks, kuni tahan neid jälle lahti teha. Tänud teile selle eest, sõbrad! Öeldakse, et igal inimesel, kes su teele satub, on sulle midagi öelda. Ja teil oli öelda palju – igaüks teist jättis mulle mingi sõnumi. Mäletate, üks meie endine kolleeg, see, kes läks uutele maadele natuke enne mind, ütles, et kirjutas meist igaühe nime taha mingi iseloomustava sõna? Aga et ta unustas selle nimekirja koju! Aga seda nimekirja ei olnudki ju vaja – hetk inimesele otsa vaatamist ja need sõnad meenusid iseenesest. Vähemalt minu puhul oli see nii. Tuult sulle tiibadesse, kallis kolleeg!
„Aga mis tunne veel on?” ei jäta te järele. No selline tunne on, et nüüd hakkab vähehaaaval kohale jõudma:
- et esmaspäeval ei lähe ma enam tööle
- et teisipäeval tuleb asjad, mis kaasa võtame, kusagile ühte nurka tõsta
- et lapsele jõuaks veel viimased vaktsineerimised ära teha (nädalaga?! Ma vist olen ikka rongaema. Miks ma varem sellele ei mõelnud?)
- et tuleb minna saatkonda ja viimased bürokraatlikud asjad ära ajada
- ups, mobiilinumber on veel minu poolt ümber vormistamata (ei tea, kas kõned on veel tööandja maksta?), teen selle kindlasti asap ära
- et kindlasti tuleb veel mingeid ootamatusi, millele pole osanud mõeldagi
- et?
Nojah, mis siis ikka. Kõik oma valikud siin ilmas teeme me ikkagi ise. Ja minu jaoks ei ole see ju esimene kord natuke teise riigi leiba (saia) süüa.
Kui keegi veel ei tea, siis minu pere taustast niipalju, et abikaasa töö tõttu tuleb meil aeg-ajalt viibida (s.t elada) välismaal. Ta on seal käinud kas siis tööl, targemaks saamas (koolis) või Eesti riiki esindamas. Noh ja nüüd on siis meid ootamas ees Washington, seekord kolm aastat diplomaatilist tööd ja Eesti riigi esindamist. PS! Veel pool aastat tagasi oli ta kindlalt veendunud, et kahte asja ta siin ilmas ei tee: esiteks, ei lase ennast kunagi diplomaatilisele kohale määrata, ning teiseks, ei võta vastu suunamist Ameerikasse. Veelkord kinnitus väljendile – never say never!
Jah, üht-teist olen ju Ameerikast kuulnud ja raamatutuest lugenud. Ja head sõbrad on mulle raamatuid juurdegi toonud (et ma ikka teaks, mis mind ees ootab). Ja muidugi ma loen neid juba, aga ise mõtlen nii. Kui Londonisse kolmeks aastaks kolisime, siis olid mul Inglismaa suhtes teatud ootused ja eelarvamused, ideaalkujutlus, kui soovite. Me kõik oleme ju näinud filme, kus inimesed elavad lossides ja sõidavad limusiinidega, ümbrus on uppunud magnooliapuude ja lilleklumpide ilusse Aga milline oli mu pettumus, kui leidsin eest kärarikka, inimestest ja väikestest autodest üleuputatud, puhtusega just mittekiitleva linna. Aga see kõik oli tühiasi, võrreldes sellega, mis meid ootas ees. Meil tuli kokku puutuda erinevate eluvaldkondadega, alates sellest, et liiklus kulgeb vasakpoolsena (polnudki väga hull, tuli lihtsalt vooluga kaasa minna), et keelest on raske aru saada (meie linnaosas räägiti kokni aktsenti, mille puhul tundus, et täishäälikud neelatakse lihtsalt alla) kuni lapse koolikoha murede ja meditsiinisüsteemi vajakajäämisteni välja. Seda viimasega seonduvat ei taha enam mitte meenutadagi. Eestis on teate kui hea süsteem!. Noh, ühesõnaga, mis seal ikka kurta, ise me ju sinna läksime ja inimene harjub ju kõigega. Ja seal oli ikka väga palju positiivset ka. Näiteks brittide huumorimeel kuluks meile, eestlastele, küll marjaks ära. Hämmastav, kuidas nad kõikidest oma probleemidest oskavad huumoriga üle olla! Ükski tähtis riigitegelane ei jää paroodisaadetes kajastamata, ei kuninganna ega peaminister. Nii palju ehedat huumorit ja nalja pole ma oma elus vist kusagil kogenud kui Inglismaal.
Aga kolm asja, millest ma Inglismaal elades puudust tundsin, toon siinkohal ära küll: need olid vaikus, meri ja mets. Vaikust ei olnud seal tänu Londoni linna ümbritsevale kiirteele ja viiele lennujaamale mitte kunagi. Meri jäi väga kaugele ja kunagi ei teadnud, millal ja kas üldse sa tänu ummikutele punktist a punkti b jõuad. „Aga Sherwoodi mets?” küsite te nüüd. Selle kohta ütlevad inglased ise, et kui Robin Hood hobusega metsa läks, siis metsa ühest otsast paistis välja hobuse nina ja teisest saba.
No nii. Mis ma kõige selle eelneva jutuga siis öelda tahan? Aga seda, et seekord, lahkudes kolmeks aastaks Washintoni, ei kujunda ma omale eelarvamusi ega ootusi. Tean, et tuleb jällegi kokku puutuda kooli, medistsiinisüsteemi ja muu igapäevase elukorraldusega. Võtan asju sellest aspektist lähtudes, et ise me ju sinna lähme, et kindlasti on seal palju positiivset ja et igale probleemile leidub vähemalt kaks lahendust. Nonii, optimistlik algus on tehtud, vaatame mis edasi saab. 15.aprill on see kuupäev, kui lennuk meid teisele poole maakera ära viib.
„Mis tunne on?” küsivad inimesed minu ümber. Hea tunne on. Ausalt. Tänu teile, mu sõbrad, kes te siia armsale Eestimaale maha jääte ja mind nii ilusti ära saatsite mu viimasel tööpäeval. Seda pildialbumit, mille te mulle kaasa andsite, ja mis räägib teiega koos veedetud toredatest hetkedest suve- ja talvepäevadel ja muudel koosveedetud üritustel, seda ma vaatasin täna jälle, nüüd juba ei teagi, mitmendat korda. Ja need pildid elustuvad, igaüks omaette looga, nad tuleksid nagu kusagilt karbikestest välja. Ja vähe aja pärast lähevad nagu iseenesest karpi tagasi, seniks, kuni tahan neid jälle lahti teha. Tänud teile selle eest, sõbrad! Öeldakse, et igal inimesel, kes su teele satub, on sulle midagi öelda. Ja teil oli öelda palju – igaüks teist jättis mulle mingi sõnumi. Mäletate, üks meie endine kolleeg, see, kes läks uutele maadele natuke enne mind, ütles, et kirjutas meist igaühe nime taha mingi iseloomustava sõna? Aga et ta unustas selle nimekirja koju! Aga seda nimekirja ei olnudki ju vaja – hetk inimesele otsa vaatamist ja need sõnad meenusid iseenesest. Vähemalt minu puhul oli see nii. Tuult sulle tiibadesse, kallis kolleeg!
„Aga mis tunne veel on?” ei jäta te järele. No selline tunne on, et nüüd hakkab vähehaaaval kohale jõudma:
- et esmaspäeval ei lähe ma enam tööle
- et teisipäeval tuleb asjad, mis kaasa võtame, kusagile ühte nurka tõsta
- et lapsele jõuaks veel viimased vaktsineerimised ära teha (nädalaga?! Ma vist olen ikka rongaema. Miks ma varem sellele ei mõelnud?)
- et tuleb minna saatkonda ja viimased bürokraatlikud asjad ära ajada
- ups, mobiilinumber on veel minu poolt ümber vormistamata (ei tea, kas kõned on veel tööandja maksta?), teen selle kindlasti asap ära
- et kindlasti tuleb veel mingeid ootamatusi, millele pole osanud mõeldagi
- et?
Nojah, mis siis ikka. Kõik oma valikud siin ilmas teeme me ikkagi ise. Ja minu jaoks ei ole see ju esimene kord natuke teise riigi leiba (saia) süüa.
Kui keegi veel ei tea, siis minu pere taustast niipalju, et abikaasa töö tõttu tuleb meil aeg-ajalt viibida (s.t elada) välismaal. Ta on seal käinud kas siis tööl, targemaks saamas (koolis) või Eesti riiki esindamas. Noh ja nüüd on siis meid ootamas ees Washington, seekord kolm aastat diplomaatilist tööd ja Eesti riigi esindamist. PS! Veel pool aastat tagasi oli ta kindlalt veendunud, et kahte asja ta siin ilmas ei tee: esiteks, ei lase ennast kunagi diplomaatilisele kohale määrata, ning teiseks, ei võta vastu suunamist Ameerikasse. Veelkord kinnitus väljendile – never say never!
Jah, üht-teist olen ju Ameerikast kuulnud ja raamatutuest lugenud. Ja head sõbrad on mulle raamatuid juurdegi toonud (et ma ikka teaks, mis mind ees ootab). Ja muidugi ma loen neid juba, aga ise mõtlen nii. Kui Londonisse kolmeks aastaks kolisime, siis olid mul Inglismaa suhtes teatud ootused ja eelarvamused, ideaalkujutlus, kui soovite. Me kõik oleme ju näinud filme, kus inimesed elavad lossides ja sõidavad limusiinidega, ümbrus on uppunud magnooliapuude ja lilleklumpide ilusse Aga milline oli mu pettumus, kui leidsin eest kärarikka, inimestest ja väikestest autodest üleuputatud, puhtusega just mittekiitleva linna. Aga see kõik oli tühiasi, võrreldes sellega, mis meid ootas ees. Meil tuli kokku puutuda erinevate eluvaldkondadega, alates sellest, et liiklus kulgeb vasakpoolsena (polnudki väga hull, tuli lihtsalt vooluga kaasa minna), et keelest on raske aru saada (meie linnaosas räägiti kokni aktsenti, mille puhul tundus, et täishäälikud neelatakse lihtsalt alla) kuni lapse koolikoha murede ja meditsiinisüsteemi vajakajäämisteni välja. Seda viimasega seonduvat ei taha enam mitte meenutadagi. Eestis on teate kui hea süsteem!. Noh, ühesõnaga, mis seal ikka kurta, ise me ju sinna läksime ja inimene harjub ju kõigega. Ja seal oli ikka väga palju positiivset ka. Näiteks brittide huumorimeel kuluks meile, eestlastele, küll marjaks ära. Hämmastav, kuidas nad kõikidest oma probleemidest oskavad huumoriga üle olla! Ükski tähtis riigitegelane ei jää paroodisaadetes kajastamata, ei kuninganna ega peaminister. Nii palju ehedat huumorit ja nalja pole ma oma elus vist kusagil kogenud kui Inglismaal.
Aga kolm asja, millest ma Inglismaal elades puudust tundsin, toon siinkohal ära küll: need olid vaikus, meri ja mets. Vaikust ei olnud seal tänu Londoni linna ümbritsevale kiirteele ja viiele lennujaamale mitte kunagi. Meri jäi väga kaugele ja kunagi ei teadnud, millal ja kas üldse sa tänu ummikutele punktist a punkti b jõuad. „Aga Sherwoodi mets?” küsite te nüüd. Selle kohta ütlevad inglased ise, et kui Robin Hood hobusega metsa läks, siis metsa ühest otsast paistis välja hobuse nina ja teisest saba.
No nii. Mis ma kõige selle eelneva jutuga siis öelda tahan? Aga seda, et seekord, lahkudes kolmeks aastaks Washintoni, ei kujunda ma omale eelarvamusi ega ootusi. Tean, et tuleb jällegi kokku puutuda kooli, medistsiinisüsteemi ja muu igapäevase elukorraldusega. Võtan asju sellest aspektist lähtudes, et ise me ju sinna lähme, et kindlasti on seal palju positiivset ja et igale probleemile leidub vähemalt kaks lahendust. Nonii, optimistlik algus on tehtud, vaatame mis edasi saab. 15.aprill on see kuupäev, kui lennuk meid teisele poole maakera ära viib.
3 kommentaari:
ma ei teadnudki, et sa nii hästi kirjutada oskad:)
lase aga edasi ja anna oma tegemistes teada:)
Näed, jõudsin ka sinu blogisse ja tõesti toredalt kirjutatud. Ootan huviga sinu sissekandeid juba teiselt poolt ookeani:-)Tore, et saime töökaaslased olla ning nüüd on koht kuhu kolme aasta jooksul peaks ikka saama ja jõudma. Vähemalt eesmärk on võetud/seatud. Silja
Very nicely put. I have had the same feelings, and many others, of course. It is like being displaced...the little bits of life all gone ashtray.
Good things about that "vicinity:" Potomac Mills, cinnamon rolls, "La Tomato" in Conneticut Avenue, Small towns in Virginia, West Virginia´s Unique landscape (also the anthropological one), a great metro system, Wonderful community centers holding book fairs for 25 cents the kilo, Estate Sales, Ethnic restaurants, M street and Georgetown in general, The river at the level of Potomac-the neigborhood-, Multiculturalism, Brunch at the kennedy Center on Sundays, ALEXANDRIA!!!!!!!!, etc...these are what come from the top of my head now. I am sure you will enjoy it. Please do. I miss it now that seems so faraway and feel sorry not to have appreciated that experience as I should have then.
Postita kommentaar