Kiidame ennast :)

Olümpiamängudest ei saa üle ega ümber ei vastuvõtukõnedes ega muidu omavahelistes vestlustes. Ka meie Kristinat ja Andrust ikka teatakse ning kiidetakse, sest kui viia rahvastiku arv suhtesse medalite arvule, siis on pilt ilus.

Vaid sloveenlastel, rootslastel, austerlastel ja norrakatel on miljoni inimese kohta rohkem medaleid kui üks; soomlastel, lätlastel ja meil samapalju; teistel riikidel on vähem või pole üldse.
No miks me siis ei ole tublid, oleme ikka. Ameeriklased jäävad meist väga kaugele maha, hiinlastest rääkimata... :D

Norra 5 miljonit - 23 medalit
Austria 8 - 16
Sloveenia 2 - 3
Rootsi 9 - 11
Soome 5 - 5
Läti 2 - 2
Eesti 1 - 1

Veerpalust räägiti siinpool maakera kogu võistluse vältel kui jälgimist vajavast konkurendist ja näidati alatasa suurel sinisel ekraanil - puhanud mees Eestist, nagu nad ütlesid. Kuid samas kommentaatorid kõhkesid medalis tema vanuse tõttu ja neil oli seegi kord pagana õigus. Ja ikkagi - meie tubli Andrus! Minul oli küll hea meel teda kuuendana finišis näha :)

Palju õnne Kanadale! Põnev mäng oli. Nüüd jääb üle veel lõpetamine ära vaadata ja siis rahulikult magama minna.

Pildikesi Mereväe ballilt

Mereväe ball toimus Kanada saatkonnasVärvide virr-varrDekoratsioonid laes, seintel ja akendel iseloomustavad hästi tänast päeva - liblikad ja lumehelbed
Kõned, kus kanadalased tänasid ameeriklasi väravate eest jäähokis :DMenüü
Kelnerid ja ettekandjad ootevalmisNimeline koht, kus värvilised ringid tähendavad eelnevalt väljavalitud roogi
Ootevalmis laud. Kuigi mina tellisin eelroa, kus pidi kalamari sisalduma, ei leidnud ma sealt küll ühtegi tera :)Seekord istusime lauas brasiillaste, peruulaste ja lätlastega
Peale neljakäigulist sööki saabus tantsuaeg. Tegelikult see ballikleitides ja frakkides rokkimine on mulle ikkagi võõras. Eelistaks valssi ja rumbat, aga selleks peab tagasi Euroopasse tulema :)
Unustasin küsida selgitusi selle Kanada karu kohta, aga jäi piinama küll...?
Isekeskis Kanada kaitseatašeegaNo mis ma oskan öelda - ilus saatkond, kenad inimesed :)

Vastuvõttude vahel

EV aastapäeva puhul toimus saatkonnas eile kaks vastuvõttu, lõuna ajal erinevate riikide diplomaatilistele esindajatele ja õhtul väliseestlastele. Fotod leiab saatkonna kodulehelt või Facebookist nii umbes nädala pärast. Annan teada kui nad üleval on.

Peab ütlema, et minu jaoks on vastuvõtud ikka enam-vähem ühte nägu, nagu ka saatkond ise :), mööndusega, et seekordse näituse teemaks oli president Lennart Meri - stseenid lapsepõlvest kuni elu lõpuni. Täitsa huvitav oli.

Praegu on hommik ja tõmban hinge, et õhtul taaskord valmis olla, seekord Mereväe balliks. Ja taas mõtlen, et ei kujuta ette, kui siin samamoodi, nagu Eestis soenguid-kleite arvustataks ja igaks korraks uue kalli kleidi õmblema peaks... ja ballid toimuvad neli-viis korda korda aastas...brr...
Oma tänase kleidi ostsin taaskord poest ja maksin selle eest 55 dollarit. Hiljem ehk näitan ka, eks ma pildi pealt vaata :D

Ameeriklased esimesel kohal ehk alasti tõde toitumisest

Riina saatis klipi, mis iseloomustab ameeriklaste toitumisharjumusi ja milles on nii palju alasti tõtt, et ajab nutma küll, eriti lõik, kus koolilapsed ei tunne tomatitki ära. Ja see pole mingi väljamõeldis, vaid kurb tõde. Ma olen ise ka märganud palju ülekaalus lapsi, kes mänguväljakutel joostagi ei jaksa ja mõelnud, et lapsevanemate poolt on see lausa kuritegu. Ja ma ei usu, et need pered, kes siinkandis elamist võimadada suudavad, et jõua omale värsket toitu osta.

Esimesel kohal ameeriklased, britid kohe kannul, ütleb Oliver. Huvitav, millisel kohal eestlased võiksid olla?

Ameerika esileedi, kes jätkab donkihotelikku võitlust, võiks Jamie Oliveri omale eestkõnelejaks võtta.
Aitäh Riinale!

Õhtu taliolümpia seltsis

Sätime end teleri ette juba enne kella nelja, seekord ka pudel head valget veini seltsiks. Mõnus tunne istub sees veel eilse hilisõhtust, kus ameeriklasest iluuisutaja kulla võitis, minuarust ülekaalukalt, nii et venelaste süüdistustest on küll üsna raske aru saada. Lust oli nii ilusat esinemist vaadata.

Kava järgi lubatakse täna näidata murdmaasuusatamist ja iluuisutamist. Viis minutit enne nelja teatab kommentaator, et Kalla konkurendid on Kowalczyk ja Björgen, ei sõnagi Kristinast. Mis pagan! Neil ei saa ju ometi õigus olla!

Kell neli, stardis, tutvustatakse teiste hulgas ka Kristinat ja nagu eelmisel korralgi kommentaariga - retired in Florida... ? Et siis Florida pensionär ? :-D

Kahe minuti pärast korratakse üle, et Kowalczyk ja Björgen ohustavad täna Kallat. Siis tuleb reklaam.

Postimehe sait teatab, et Kiku on 30. kohal, siis 18. Igatahes mina olen juba närvis.

Siis näidatakse peagruppi, kus Kowalczyk ja Björgen (on ikka nimed, nii keeruline kirjutada) tempot teevad ja et norrakatel on Vancouveris kaasas 30 suusamäärdespetsialsti. Siis taas reklaam.

Ja siis loen Postimehest, et Kristina katkestas. Peale reklaamipausi teatavad kommentaatorid, et ta ilmselt loobus, et hoida end 30 km sõiduks. Loodame, et see nii on ja et ta tegi õige otsuse.

Ehh, lühikeseks jäi seekord see põnev sõit. Eks tuleb teistele kaasa elada ja veini nautida :)

Aga kuidas kommentaatorid seda ette teadsid, ei tea?

Mis tunne on kirjutada?

Eelmisel aastal läbisin põneva kursuse nimega Start Writing Fiction ja nüüd proovin vahelduva eduga pikemat lugu kirjutada. Jaah, teoorias olen tugev, aga praktikas meenutan kangesti Salomon Vesipruuli :-)

Alguse oma amatöörkribamisele riputasin üles ka. Andke teada kui mõtteid tekib :)

Kerge see kirjutamise töö küll ei ole, kui sa just Kivirähk pole, kes ütleb, et tal tulevad kirjatükid loomulikult ja eriliste pingutusteta.

Eks ole, kes viisi ei pea, aga laulda tahab, peab ikka väga kõvasti pingutama. Või siis oma liistude juurde jääma :-)

Elu läks käima

Lapsed läksid kooli.
Päike käib kõrgemalt.
Linnud siutsuvad õues.
Spordisaal on avatud.
Üritused toimuvad taas.
Inimesed naeratavad tänaval.

Kiku võitis medali, millest isegi meie naabrid täna rääkisid :) Miks ameeriklased ise seda ala nii vähe harrastavad? Igav pidavat olema:D Aga fänne olevat nende hulgas palju. Sellest siis ka huvi ülekande vastu :)

Kevade hõng on õhus :) Suvi pole enam kaugel, siis saab koju.

Ja hetkel ei lase end morjendada sellest, et nädalavahetuseks lubatakse taas tuisku.

Tubli, Kristina!

Vaatasime, nägime, elasime kaasa :)
Päris palju rääkisid ameeriklased temast kui tegijast! Kristina Vehi, nagu nad hääldasid :)
Muidugi, nagu ütleb Tatsutahime, ameeriklased ise murdmaasuusatamises erilised tegijad pole ja hea, et nad sellele alale nii palju aega pühendasid. Jaa-jaa, nii hakkan oma sõnu tagasi võtma :) Mulle tundub, et ameeriklased üldse armastavad rohkem ekstreemsemaid alasid, näiteks nagu mogul. Tuleb tunnistada, et ma polnud kuulnudki enne sellest miskit. Ju siis Eestis ei näe :)

Iluuisutamist oleks tahtnud eile rohkem vaadata, aga sellest sai küll ainult tublimaid jälgida.

Igaljuhul on tuju kohe parem. Aitäh Kristinale! Oleme nüüd ju ka medalitabelis :)

Ja loodame, et näeme ka järgimisi sõite.

Mitte ainult transrasvadest

Ameerika esileedi võttis käsile rasvumisprobleemi laste hulgas ja polnudki vaja kaua oodata kui tuli vastulöök, seekord Financial Timesilt. Financial Times väidab, et valikute tegemine saab alguse kodust ja keegi ei tohiks dikteerida, mida toota ja kuidas turustada. Ja et Bill Clinton oli ka kunagi suitsetamise vastu võidelnud. Artiklis jõutakse selleni välja, et esileedid on demokraatia allakäigu põhjuseks Ameerikas. Vot siis...:)

Mis ma oskan öelda? Selge see, Ameerika on mullijookide ja burgerite maa, nende tootmine hõlmab suure osa toiduaintetööstusest ja võitlus gigantidega viib teadagi kuhu. Ja siiski - me räägime ju lastest. Ka mind häirib see, et koolis ei pakuta lastele korralikku toitu; et aparaate magusate mullijookide ja maiustustega on kõik kohad täis; et lapsed meelitatakse ostma ebatervislikku toitu läbi multikakangelaste või muid kavalaid trikke kasutades. Aga paraku juhivad maailma teised jõud ja mul ei jää muud üle kui lapsele väsimuseni selgitada, miks asjad on nii nagu on. Tundub, et ta saab aru küll :)

Tahtmine on taevariik

Sel ajal kui lätlased kurdavad, et USA telekanal neid ignoreerib, kurdaks ma, et USA telekanalid kipuvad ignoreerima kogu taliolümpiat. Jah, nägin ära avamis-stseremoonia ja olen õnnelik, et Eesti ei jäänud jalgu reklaamipausile, sest reklaame siin jätkub. Kui me Ameerikasse tulime, siis esialgu mind see reklaamide rohkus tohutult häiris, kuid pikapeale harjub ära ja ei pööra enam tähelepanu. Ise nad ütlevad, et pole miskit parata - saateid peab ju keegi rahastama. Ma arvan, et Läti kõrval jäi meil nägemata umbes 15 riiki, kes end rahastajatele ohvriks tooma pidid.

Lootsin olümpiat läbi ETV internetiülekannete vaadata, aga võta näpust - see näitab ainult Eesti IP adressaatidele.

Aga jah, ega selle 100 kanali hulgas, mis meie majja jookseb, pole vist ühtegi, mis olümpiat üle kannaks. See pole nende jaoks nii oluline. Vaid siis, kui keegi Ameerikale medalit toomas on, siis küll. Üldse on kõik kanalid äärmiselt Ameerika-kesksed, CNN sealhulgas. On ka Euronews, kuid see on pehmelt öeldes hale. Aga mis ma ikka torisen. Lihtsalt veel üks põhjus Euroopasse tagasi tulemiseks :)

Frustreerunud

Nüüd läheb siis teine nädal koduseinte vahel istudes ning ameeriklaste hädaldamist ja paanikat telekast kuulates. Eks ta ole, lumi on ju libe ja raske ja külm ja märg... Kuigi jah, seekordne kahepäevane tuisk oli tõesti tugev ja tõi palju lund, vaatamata sellele, et ennustuste kohaselt pidi torm suunduma hoopiski New Yorki. Nüüd võtab aega, et elu rööpaisse tagasi saada. Koolid, asutused ja paljud muudki kohad on endiselt kinni. Ka Pentagon. Ja raamatukogu. Kõik üritused on ära jäetud või edasi lükatud. Liiklus Washingtoni kesklinnas meenutab kehva komöödiafilmi. Sporditegemise võimalused on olematud. Ka bassein meie maja all ei tööta, sest julgestuspersoon ei saa kohale tulla. Pidasime plaani võtta ette üks reis suusakeskusesse, kuid ka keskused on suletud - suure lume tõttu muidugi. Enam pole naljakas kah.
Täna taasavati vähemalt liuväli (ei teagi kohe, keda tänama ja kallistama minna :)), kus pisut frustratsiooni maha laadimas käisime. Privaatne olemine lausa :)Esmaspäevaks lubab taas lund. No ma ei tea, kaks võimalust - lapsed lähevad suvekooli või jäävad lihtsalt rumalaks. Ja täiskasvanud tuleks lumega toimetuleku koolitusele saata. Alaskal peaks koolitusmaterjali jätkuma.

Vahel tekib tahtmine kõvema häälega rääkida

Nii seegi kord. Ehk teisisõnu - taaskord kirjutasin Delfile loo ja taas imestan Delfi pealkirjameisterlikkuse üle.

Kommentaaride hulk ja omavaheline kisklemine kommentaariumis näitab, et probleem on endiselt terav ja vajab lahtirääkimist ning lahenduste otsimist. Ma ei saa aru, miks Eestis sellega ei tegeleta. Või ootame, et küll ajaga kõik möödub. Kunagi kindlasti. Riputan loo ka siia.

Eesti venelased ei ole USA mustanahalised

Neljanda veebruari Postimehes kirjutas Urve Palo lõimumisest, väites, et see algab noortest. Kahtlemata on tal selles õigus. Imelikuks kipub aga endise rahvastikuministri jutt paralleelide tõmbamisel Eesti ja Ameerika vahele. Kindlasti ei ole õige panna ühte patta musta ja valge rassi suhteid Ameerikas ning venelaste ja eestlaste suhteid Eestis.

Vaadakem kasvõi ajalugu. Pole ju venelasi Eestis diskrimineeritud nõnda, nagu musti Ameerikas. Venelased (või mis tahes muust vähemusrahvusest inimesed) pole kunagi pidanud võitlema õiguste eest siseneda hoonesse eesuksest või reisida koos valgetega ühes bussis. Ka ei saa öelda, et eraldatus oleks praeguseks Ameerikast kadunud, kaugeltki mitte. On linnaosi, kuhu valge inimene vabatahtlikult minna ei soovi ja koole, kus tõmmunahaline laps on pigem erand.

Samuti on vale püstitada küsimust "Millal on Eesti valmis valima vähemusrahvusest peaministrit või presidenti?" Küsiks vastu, et kas pole meil mitte küllalt häid näiteid teistest rahvustest riigitegelaste näol nii ajaloost kui ka praegu? Obamatki ei valitud ju pelgalt sellepärast, et ta on mustanahaline, vaid sellepärast, et ta osutus sellel hetkel parimaks kandidaadiks, nagu Palogi oma arvamusartiklis ütleb.

Ameerikasse tuli ja tuleb inimesi igast maailma otsast, kellest varem või hiljem saavad ameeriklased, vabatahtlikult. Ainukesed pärismaalased, kes mingeid pretensioone omada võiks, on vähesed allesjäänud indiaanlased, kuid neil pole enam mingit lootust sissetulijatele oma kultuuri peale suruda.

Hiljuti kuulsin ameeriklasi arutlemas selle üle, et kas nende riigil, vaadates, kui kiiresti kasvab latiinodest elanike arv, pole mitte oht mõnekümne aasta pärast latiinostuda. Sest mis seal salata, samal ajal kui mustade ja valgete arv näitab kahanemistendentsi, tuleb latiinosid lõuna poolt juurde. Neil kipub peredes ka keskmisest rohkem lapsi olema.

Siiski väitsid ameeriklased kindlameelselt, et nii, nagu on juhtunud Ameerikas teistega, nii juhtub ka latiinodega: esimene põlvkond räägib hispaania keelt, teine nii hispaania kui inglise ja kolmas juba ainult inglise keelt. Just selline see tendents tundub olema küll. Ka Ameerika eestlaste puhul, muide.

Minu meelest ei saa Eestit võrrelda Ameerikaga ega kopeerida mõnd teist riiki. Jalgratas, tõsi küll, on juba leiutatud, kuid erinevad maastikud nõuavad erinevaid jalgrattaid. Endise rahvastikuministri artiklist oleksingi pigem oodanud Eesti maastiku kirjeldust ja selgemat kontseptsiooni selle läbimiseks.

Tali tuli taas

Ameeriklastele metsik lumetorm, meile mõnus talveilm.
Suured kaubanduskeskused suleti.
Lapsed said lumesõda pidada

ja lumememme ehitada
Suured ka
Baruto kerkis lumest
Õhtune linnatänav
Autod on pargitud turvalisemalt kui kunagi varemMõneti ei jõua seda ameeriklaste elukorraldust ära imestada (kiruda) - tehnika on neil võimas ja teed hoitakse lahti, aga poed suletakse ja koolid jäetakse ära, metroo ei toimi ja lennukid ei lenda. Lifti ukse kõrval hoiatab silt, et varuge toitu viie päeva jagu.
Karta on, et kooli pole ka tuleval nädalal. Too bad :(

PS! Mis on viimasel pildil?

Kaks elulooraamatut

Võtsin vahelduseks ilukirjandusele kätte paar elulooraamatut, üks neist kingitud meile autori enda poolt, kellel hiljuti külas käisime; teine õhtusöögile kutsutud Läti kaitseatašeelt. Minul on alati tunne, et huvi raamatu vastu ja side selle sisuga on tugevam kui oled autoriga ise kohtunud.

1. Hellar Grabbi, Vabariigi laps
Tegemist on mälestusteraamatuga Eesti Vabariigis kolmekümnendatest kuni 1944. aasta suure põgenemiseni. Omapära lisab loole see, et maailm rullub lugeja ees lahti läbi lapse silmade ja mõttemaailma, kelleks pole keegi muu kui Hellar ise. Hellari isa Herbert oli Sõjakooli ülem ja president Pätsi vanem käsundusohvitser, kes hiljem Venemaal hukati. Loomulikult ei saanud väikemees kõigist tollastest ohvitseride ja kõrgemate riigitegelaste vahelistest vestlustest aru ja ega laps alati süvenegi, aga nii mõnigi kord said riigi tähtsad onud temalt sirgjoonelisi ja otsekoheseid küsimusi kuulda. Ja lapsele ei tohi ju valetada :)

"Mu poisiea mängumaaks oli Kadriorg koos lossiaiaga, elukohaks toonane ja praegune presidendi kantseleihoone. Suviti olin Orul, Pühajõe ääres, kus kõrgel merekaldal seisis valge muinasjutuloss."

Tean, et Hellar Grabbi, tuline Eesti elu hoidja ja edendaja välismaal, kirjutab praegu uut raamatut, kus ta kirjeldab oma külaskäike okupeeritud kodumaale. Soovime talle jõudu!

2. Nadine Vitols Dixon, A Life's Journey: Vaira Vike Freiberga, President of Latvia
Õnnelik lapsepõlv iseseisvas Lätis, seejärel sõda, põgenemine, elu mitmes erinevas riigis, tagasitee Lätti -- Vaira elu on klassikaline näide paljudest samasugustest saatustest. Raske ja keeruline elutee oli otsekui ettevalmistus sugugi mitte kergemaks presidendi ametiajaks taasiseseisvunud Lätis. Illusioonid ja mälestused eelmisest Läti Vabariigist ning kirglik tahe midagi kodumaa heaks ära teha põrkasid valusalt kokku tegeliku reaalsusega, teistsuguse kodumaaga, ettenägematute tõsiste probleemidega. Freiberga avatud ja ausad väljaütlemised sobivad samahästi ka meie tänapäevasesse ellu.

'The English have a saying that undeniably is worth thinking about: 'people get the government they deserve'. Isn't that a rather horrifying thought? It also says that if we want better people in government, then the entire nation must improve itself.'

Ja lõpuks. Lugedes ja kuulates selliseid elulugusid leian end ikka mõttelt, et meie põlvkond on õnnelik põlvkond. Elame vabas maailmas. On meie valik, kas rajame kodu sünnimaale või tundub kusagi mujal ahvatlevam, ometigi on alati võimalik meil kodumaale tagasi pöörduda.

Ühel reedesel pärastlõunal

Astun lifti. Minuga koos siseneb mustanahaline noormees ja alustab vestlust.
- Niisiis, millisesse restorani täna minnakse?
- ?? Ma pole just eriline restoranifänn.
- Nooh, millisesse kinno siis minnakse?
- Ma pole ka teab mis kinokülastaja :)
- Selge. Sa oled abielus, eks ;) Head päeva!
- Hea päeva!

Ju polnud noormehel õhtuks kaaslast :) Reedesed peod on Ameerikas tavaliselt nii valjud, et kostuvad tänavalt meile 21. korrusele.