Nii seegi kord. Ehk teisisõnu - taaskord kirjutasin Delfile loo ja taas imestan Delfi pealkirjameisterlikkuse üle.
Kommentaaride hulk ja omavaheline kisklemine kommentaariumis näitab, et probleem on endiselt terav ja vajab lahtirääkimist ning lahenduste otsimist. Ma ei saa aru, miks Eestis sellega ei tegeleta. Või ootame, et küll ajaga kõik möödub. Kunagi kindlasti. Riputan loo ka siia.
Eesti venelased ei ole USA mustanahalised
Neljanda veebruari Postimehes kirjutas Urve Palo lõimumisest, väites, et see algab noortest. Kahtlemata on tal selles õigus. Imelikuks kipub aga endise rahvastikuministri jutt paralleelide tõmbamisel Eesti ja Ameerika vahele. Kindlasti ei ole õige panna ühte patta musta ja valge rassi suhteid Ameerikas ning venelaste ja eestlaste suhteid Eestis.
Vaadakem kasvõi ajalugu. Pole ju venelasi Eestis diskrimineeritud nõnda, nagu musti Ameerikas. Venelased (või mis tahes muust vähemusrahvusest inimesed) pole kunagi pidanud võitlema õiguste eest siseneda hoonesse eesuksest või reisida koos valgetega ühes bussis. Ka ei saa öelda, et eraldatus oleks praeguseks Ameerikast kadunud, kaugeltki mitte. On linnaosi, kuhu valge inimene vabatahtlikult minna ei soovi ja koole, kus tõmmunahaline laps on pigem erand.
Samuti on vale püstitada küsimust "Millal on Eesti valmis valima vähemusrahvusest peaministrit või presidenti?" Küsiks vastu, et kas pole meil mitte küllalt häid näiteid teistest rahvustest riigitegelaste näol nii ajaloost kui ka praegu? Obamatki ei valitud ju pelgalt sellepärast, et ta on mustanahaline, vaid sellepärast, et ta osutus sellel hetkel parimaks kandidaadiks, nagu Palogi oma arvamusartiklis ütleb.
Ameerikasse tuli ja tuleb inimesi igast maailma otsast, kellest varem või hiljem saavad ameeriklased, vabatahtlikult. Ainukesed pärismaalased, kes mingeid pretensioone omada võiks, on vähesed allesjäänud indiaanlased, kuid neil pole enam mingit lootust sissetulijatele oma kultuuri peale suruda.
Hiljuti kuulsin ameeriklasi arutlemas selle üle, et kas nende riigil, vaadates, kui kiiresti kasvab latiinodest elanike arv, pole mitte oht mõnekümne aasta pärast latiinostuda. Sest mis seal salata, samal ajal kui mustade ja valgete arv näitab kahanemistendentsi, tuleb latiinosid lõuna poolt juurde. Neil kipub peredes ka keskmisest rohkem lapsi olema.
Siiski väitsid ameeriklased kindlameelselt, et nii, nagu on juhtunud Ameerikas teistega, nii juhtub ka latiinodega: esimene põlvkond räägib hispaania keelt, teine nii hispaania kui inglise ja kolmas juba ainult inglise keelt. Just selline see tendents tundub olema küll. Ka Ameerika eestlaste puhul, muide.
Minu meelest ei saa Eestit võrrelda Ameerikaga ega kopeerida mõnd teist riiki. Jalgratas, tõsi küll, on juba leiutatud, kuid erinevad maastikud nõuavad erinevaid jalgrattaid. Endise rahvastikuministri artiklist oleksingi pigem oodanud Eesti maastiku kirjeldust ja selgemat kontseptsiooni selle läbimiseks.
Kommentaaride hulk ja omavaheline kisklemine kommentaariumis näitab, et probleem on endiselt terav ja vajab lahtirääkimist ning lahenduste otsimist. Ma ei saa aru, miks Eestis sellega ei tegeleta. Või ootame, et küll ajaga kõik möödub. Kunagi kindlasti. Riputan loo ka siia.
Eesti venelased ei ole USA mustanahalised
Neljanda veebruari Postimehes kirjutas Urve Palo lõimumisest, väites, et see algab noortest. Kahtlemata on tal selles õigus. Imelikuks kipub aga endise rahvastikuministri jutt paralleelide tõmbamisel Eesti ja Ameerika vahele. Kindlasti ei ole õige panna ühte patta musta ja valge rassi suhteid Ameerikas ning venelaste ja eestlaste suhteid Eestis.
Vaadakem kasvõi ajalugu. Pole ju venelasi Eestis diskrimineeritud nõnda, nagu musti Ameerikas. Venelased (või mis tahes muust vähemusrahvusest inimesed) pole kunagi pidanud võitlema õiguste eest siseneda hoonesse eesuksest või reisida koos valgetega ühes bussis. Ka ei saa öelda, et eraldatus oleks praeguseks Ameerikast kadunud, kaugeltki mitte. On linnaosi, kuhu valge inimene vabatahtlikult minna ei soovi ja koole, kus tõmmunahaline laps on pigem erand.
Samuti on vale püstitada küsimust "Millal on Eesti valmis valima vähemusrahvusest peaministrit või presidenti?" Küsiks vastu, et kas pole meil mitte küllalt häid näiteid teistest rahvustest riigitegelaste näol nii ajaloost kui ka praegu? Obamatki ei valitud ju pelgalt sellepärast, et ta on mustanahaline, vaid sellepärast, et ta osutus sellel hetkel parimaks kandidaadiks, nagu Palogi oma arvamusartiklis ütleb.
Ameerikasse tuli ja tuleb inimesi igast maailma otsast, kellest varem või hiljem saavad ameeriklased, vabatahtlikult. Ainukesed pärismaalased, kes mingeid pretensioone omada võiks, on vähesed allesjäänud indiaanlased, kuid neil pole enam mingit lootust sissetulijatele oma kultuuri peale suruda.
Hiljuti kuulsin ameeriklasi arutlemas selle üle, et kas nende riigil, vaadates, kui kiiresti kasvab latiinodest elanike arv, pole mitte oht mõnekümne aasta pärast latiinostuda. Sest mis seal salata, samal ajal kui mustade ja valgete arv näitab kahanemistendentsi, tuleb latiinosid lõuna poolt juurde. Neil kipub peredes ka keskmisest rohkem lapsi olema.
Siiski väitsid ameeriklased kindlameelselt, et nii, nagu on juhtunud Ameerikas teistega, nii juhtub ka latiinodega: esimene põlvkond räägib hispaania keelt, teine nii hispaania kui inglise ja kolmas juba ainult inglise keelt. Just selline see tendents tundub olema küll. Ka Ameerika eestlaste puhul, muide.
Minu meelest ei saa Eestit võrrelda Ameerikaga ega kopeerida mõnd teist riiki. Jalgratas, tõsi küll, on juba leiutatud, kuid erinevad maastikud nõuavad erinevaid jalgrattaid. Endise rahvastikuministri artiklist oleksingi pigem oodanud Eesti maastiku kirjeldust ja selgemat kontseptsiooni selle läbimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar