Palju õnne Eestile!

Aastapäeva tähistamine siinkandis algas juba pühapäeval, 22. veebruaril Washingtonis Lutheri kirikus. Kirik ise on väike ja stiilne, nii nagu pildilt näha võib. Inimesi oli küll vähevõitu, arvan, et kusagil 60 ringis, aga seda hubasem. Meile laulis Baltimore-Washingtoni segakoor, ja kui väliseestlaste kõnes on aktsent tunda, mõnel rohkem, teisel vähem, siis lauldes seda üldse polnud, isegi vaatamata sellele, et repertuaar koosnes kaasaegsetest Rene Eespere ja Urmas Sisaski küllalt rasketest lauludest. Ilus oli kuulata ja tekkis tahtmine kaasa laulda, ma ju ka ikkagi endine koorilaulja:)

Teisipäeval, 24.veebruaril toimus vastuvõtt Eesti saatkonnas - lõuna ajal välisesinduste esindajatele, saadikutele, atasheedele, õhtul väliseestlastele. Värvi andis üritustele see, et eelmisel õhtul olid Eesti professionaalid meile üles seadnud fotonäituse Eestist erinevate vaatenurkade alt, ehk - tõid meile Eesti koju kätte. Ühelt pildilt leidsin oma lapsepõlvelinna ja oma maja:). Arvake, mis linn oli:)

Panen siia üles mõned pildid meie väikesest ilusast saatkonnast vahetult enne vastuvõttu. Fotod vastuvõttudest tulevad hiljem. Tegelikult kahtlustan ma, et fotod tulevad teile koju kätte, sest nagu ma teada sain, olid fotograafid, kes meile näituse üles panid ja usinasti pilte oma aparaatidesse juurde klõpsisid, Eesti Ekspressist.

Lihtne elu

Hiljuti üks tuttav jutustas mulle, kuidas ta võhivõõra mehe arvamust diplomaatide abikaasadest kuulama pidi. Mehe arust ei oskavat need naised muud teha kui shopata ja kodus küüsi viilida. Olen minagi selliseid arvamusi kuulnud, hullemaidki: joovad džinni, peavad armukesi, elavad luksuslikes majades... kokkuvõttes löövad laiaks maksumaksja raha.
No ma mõtlesin, et teen pisut uurimustööd – et kui hästi või halvasti siis abikaasad, enamasti naised, elavad ja millega tegelevad. Ükskord, tõsi küll, sattusin kokku ka meessoost ’kaasaskantava diplomaadikohvriga’, aga tookord ei tulnud mul pähe sellest juttu teha. Ta ise tundus oma staatust nautivat täiel rinnal:)

Aga naistest siis
On selliseid naisi, kes on tõepoolest ’eluaegsed’ diplomaatide abikaasad ja kes tegelevadki ainult sellega, et rändavad kogu perega ühest kohast teise, aastake siin ja kaks seal, teinekord isegi vähem. Kujutage ette, et te kolite pidevalt kuhugi: Aafrikast Aasiasse, siis Euroopasse, vahepeal Venemaale, enne mida tuleb teil läbida kohustuslik kursus Ameerikas ja siis tagasi koju, kus iganes see ka poleks. Olen nüüdseks koolibussi peatuses lapsi kooli saatmas kohanud kahte naist, kes on siin veetnud vaid kolm kuud selleks, et läbida koolitus (enamasti koolitatakse nii lähetatavat diplomaati kui tema abikaasat), et seejärel kaugemale kolida, näiteks Hiinasse. See tähendab, et ka lapsed rändavad, vahetavad pidevalt kooli, sõpru jne. Kujutage ette. Mina ei kujuta.

On selliseid naisi, kes on väljaõppinud spetsialistid, teinud kodus edukat karjääri, omanud isiklikke ärisid ja kellele välismaal elamine ei ole igapäevarutiin. Soome diplomaadi abikaasa, mu hea tuttav, on eluaeg olnud hambaarst, pidanud oma hambaravikabinetti ning peale abikaasa lähetamist teise riiki kõik maha müünud ja kaasa sõitnud. Ja loomulikult, alati on võimalus jätta kaasa minemata, kuid diplomaatilises maailmas peetakse heaks tooniks, et riiki esindab terve pere.

Esindatusega kipub olema nii, et mida vaiksem riik, seda rohkem on üritusi, millest osa võtma peab. Hiljuti kurtis Austria diplomaadi abikaasa, et ta lihtsalt enam ei jaksa. Sarnaselt Austriale peab ka Eesti katma, s.t kohalolemisega esindama, mere-, õhu-, maa- ja kaitseväe üritusi. No mina kõike ei üritagi, nagunii ei jõuaks:)

Neid, kes välismaale saadetuna pere suurendamise kasuks on otsustanud, ka neid on üksjagu. Meie tegime seda samuti, siis kui Inglismaal elasime, ja võin omast käest öelda, et see on parim viis tavarutiini tekkinud vahemiku täiteks:)

Seekord, Ameerikasse sattudes, mõtlesin, et kirjutan natuke, blogin õige pisut. Aga näe, külge hakkas see kirjutamine, sõltuvus tekkis. Kui hea mõte, kirjutamistuhin ja vaba hetk kokku saavad, siis tekib lugu, olgu siis päris või mittepäris. Kui huvi on, siis minu lühilugudeni, mida inglased kutsuvad short shorts’ideks, viib üleval paremal nurgas link fiktsionalistikat – lihtsalt tore sõna:).

Presidendipäev

Täna on Presidendipäev, vaba päev, millega tahistatatakse George Washingtoni sünnipaeva ning vastavalt osariikide traditsioonidele peetakse pidustusi ja paraade. Kui varem, enne kaheksakümnendaid, oli päev vaba kõigile, siis nüüd kasutavad mitmed äriettevõtted seda hoopistükkis soodusmüügiga tegelemiseks - President's Day sale. Siiski enamus asutusi, s.h koolid, on suletud. Veelgi enam, osad koolid, näiteks New Yorgis, on teinud lastele vabaks terve nädala, et keset talve neile pisut rohkem puhkust anda. Meie laps peab leppima ühe vaba päevaga, mida ta 'kasutab' haigusest taastumiseks ja loodetavasti on homsest jalle rivis:)

Ega ma tahtnudki muud öelda kui et jälle üks vaba päev:)

DAWA

Defense Attaches Wife’s Association ehk maakeeli kaitseatašeede abikaasade ühendus on organisatsioon, mille nimi ütleb üsna täpselt, millega see tegeleb. Aga kui pikemalt lahti seletada, siis käiakse vähemalt kord kuus koos, iga kord erineva inimese juures kodus, tuuakse kaasa rahvuslikku sööki, süüakse, juuakse, lobisetakse ja aeg-ajalt võetakse midagi ette ka, näiteks mõni huvitav ekskursioon. Vahel õnnestub käia kohtades, kuhu tavakodanik ei pääse, Valgesse Majja näiteks. Minul, tõsi küll, pole sinna veel õnnestunud pääseda, aga küllap jõuan.
Üldiselt on see kokkusaamine kohaks, kus suhelda, oma kogemusi ja muresid jagada, sidemeid luua. Kui atašeede abikaasasid Washingtonis on ligi sada, siis kokkusaamistel käib meid tavaliselt vaid 30 ringis. Millest on muidugi natuke kahju, aga mis teha – mõnel on väikesed lapsed, mõned käivad tööl ja osa naistest pelgavad kehva keeleoskust. Minu meelest on see ideaalne koht keeleoskuse arendamiseks, isegi põnev – igaühel oma aktsent.
Kui eelmisel korral võõrustas meid slovakitar, siis täna tegi seda Singapuri kaitseatašee abikaasa. Minul tekkis Killukese blogist leivalugu lugedes mõte kaasavõtmiseks valmistada IKEA leivapulbrist väiksemad pätsikesed ja peab ütlema, et need olid nosimiseks päris mõnusad. Tõsi, nad pole nii pehmed kui suurest leivapätsist lõigatud viilud ja seetõttu peavad hambad tugevad olema:) Aga ega neid rahvaid, kes mustast leivast rõõmu tunda oskavad, just palju pole:)

Mõned pildid tänasest olengust.

Leivapätsikesed

Poolenisti tarbitud soolased toidud
Veel tarbimata magustoidud
Hiina magustoit: riisjahu-seederpähklipallikesed mingis vedelikus, mida keegi nautida ei suutnud, vähemalt meie lauas. Olime ebaviisakad ja jätsime enamuse alles..:)

Siin pildil on osa meist

Muide, Singapur, mis asub Aasia kirdeosas, on üks maailma neljast linnriigist, koosneb 63 saarest ja on SKP-d arvestades 5.kohal. Ja seal on kogu aeg soe:)

Tahan kooli minna!

"Emme, kas täna on koolipäev? Miks ma siis kooli ei lähe? Mina tahan kooli minna!"

Nüüd on see siis käes - viirus muidugi. Alates ajast kui Ameerikasse tulime - eelmise aasta aprillist - on see esimene päev, kui meie noorem laps haiguse tõttu koolist puuduma peab. Eestis oli tal sageli miskit viga - nohu, köha, allergilised reaktsioonid, mistõttu lasteaias käimisest ei tulnud välja suurt miskit. Kaks-kolm päeva ja - vanaisa, aita jälle! Mäletan, et kord pidas ta isegi kaks nädalat vastu ja ma joonistasin suure risti seinale. Nii et pole hullu - hea meelega maalin veel suurema risti :)

Aga hea, et see viirus ei tulnud kimbutama eelmisel nädalal, sest siis tegid lapsed koolis teste. Siin on nii, et neli korda aastas hinnatakse nende edasiminekut: nad loevad, kirjutavad, räägivad ning liidavad ja lahutavad. Lisaks hinnatakse nende inglise keele ning võõrkeele oskust (hispaania keel siis), sotsiaalset arengut ja tööharjumusi (3-palli skaalal). Samuti antakse vanematele teada, kas progress on olemas terviseõpetuses, kunstis, muusikas ja kehalises kasvatuses.

Pean ütlema, et lapsevanemana võin rahule jääda. Alati saab paremini ja nõrgad kohad on ikka ka, teadagi kus - alalõigu "Sotsiaalne areng ja tööharjumused" all: 1) lapsele tuleb selgitada, mida tähendab vastutustunne ja 2) et ta kuulaks ja järgiks 100% õpetaja suuniseid.

Keelega on nüüd küll nii, et oleme jõudnud sinna, kus inglise keel kodus prevaleerima kipub ja seda tuleb teadlikult ohjeldada.

"Emme, kuidas on "king" eesti keeles? Aga kuidas on "pie" eesti keeles? Oeh, ma ei oska enam eesti keelt!"

Jälle mure:)

Auto kui väljendusvahend

Auto on kahtlemata oluline liikumisvahend. Aga mitte ainult. Sageli väljendab see omaniku maailmavaadet, rahvust, tegevusvaldkonda või mida iganes. No näiteks võid sa auto kaudu kõigile teada anda, et armastad kasse. Või et sulle meeldib kihutada - ikka selleks, et kiirelt surra. Või siis sellest, kus on naiste koht. Mina isiklikult jätaks meeste WC küll rahule.

See sõnum jääb pisut segaseks. Võib-olla ootab annetusi.
Selge - auto on ühtlasi ka lennumasina eest

Esimese naise auks

Ei tea, kas teenust pakutakse autos?

Ei tea, mida arvata

Hmm, vara veel

Arvan teadvat, mis rahvusest selle auto omanik on

Halb, et mul endal diplomaatilise staatuse tõttu pole võimalik huvitavat numbrimärki välja mõelda. Aga võib-olla hea:)

Nõukaaja produkt

Eile tuletati mulle meelde, et olen nõukaaja produkt. Viibisime perega ühes väliseestlaste seltskonnas ja tõtt-öelda, peale ühe inimese ei tundnud ma seal kedagi, vähemalt alguses mitte. Enamus seltskonnast end meie kohalolust „häirida“ ei lasknud ja nii me tundsime seal üsna vabalt, tutvustades ennast vaid neile, kes ise ligi tulid ja käe pihku pistsid. Järjest sagenevatel vastuvõttudel – no mis teha, hakkan oma rolli tõsisemalt võtma:) – olen käitunud nii nagu teised: tutvustamisel nimetan oma eesnime ja riigi. Kes rohkem huvi tunneb, küsib. Ja väliseestlastele tutvustades olen piirdunud eesnimega, just nii, nagu nemadki.

Aga eile juhtus nii, et üks väliseestlane, kellele ma olin ennast samamoodi eesnime pidi tutvustanud, tuli peale mõne klaasi veini manustamist tagasi minu juurde ja väljendas oma rahulolematust selles suhtes, et ma ei tutvustavat oma nime korrektselt. Teemat edasi arendades lisas ta, et vanal heal Eesti ajal tutvustati ennast ikka ees- ja perekonnanime pidi ja et küllap minu kombed on pärit nõukaajast, s.o ajast, mil inimesed meelega oma nime varjasid. Sellest teooriast polnud mina küll midagi kuulnud ega osanud esialgu midagi vastatagi. Kui ma siiski lõpuks ennast kogusin ja üritasin talle selgitada, et mul pole varjata midagi, ja et olen just siin riigis elades selle „imeliku“ kombe endale saanud, ei jäänud vestluspartner ikkagi rahule ning laiendas oma teooria kõigile kodueestlastele – keegi ei tutvustavat ennast korrektselt. Üks teine väliseestlane, kes meie juttu juhtus pealt kuulama, toetas mu jutukaaslast, arvates, et küllap on mul ikka midagi varjata – no näiteks seda, et mul pole oma mehega üks perekonnanimi… Ja see ei olnud naljana mõeldud. Ja ma sattusin veel rohkem kimbatusse. Lõpuks tekkis mul kange tahtmine koju ära minna, enne, kui veel keegi mingi „huvitava“ mõttega lagedale tuleb.

Koduteel mõtisklesime tükk aega teema üle. Jah, olime kuulnud väliseestlaste omavahelistest emotsionaalsetest aruteludest eestlaste üle, kes sõja ajal Eestisse otsustasid jääda (või olid sunnitud jääma) ja keda seetõttu kommunistideks nimetati. Terve väliseestlaste kogukond lagunes Inglismaal peale seda, kui Eesti sai vabaks ning „kommunistidest“ kodueestlased ja nende järeltulijad hakkasid välismaal rohkem viibima, s.h osa võtma väliseestlaskonna tegevusest. Inglismaal elades me just selle väliseestlaste tõrksuse ja umbusklikkuse tõttu nendega suhelda ei saanudki, kuigi püüdsime.

Aga ma arvasin, et see aeg on möödas. Vara vist veel? Kui üldse… Naiivne mina – nõukaaja produkt.