2.2.09

Nõukaaja produkt

Eile tuletati mulle meelde, et olen nõukaaja produkt. Viibisime perega ühes väliseestlaste seltskonnas ja tõtt-öelda, peale ühe inimese ei tundnud ma seal kedagi, vähemalt alguses mitte. Enamus seltskonnast end meie kohalolust „häirida“ ei lasknud ja nii me tundsime seal üsna vabalt, tutvustades ennast vaid neile, kes ise ligi tulid ja käe pihku pistsid. Järjest sagenevatel vastuvõttudel – no mis teha, hakkan oma rolli tõsisemalt võtma:) – olen käitunud nii nagu teised: tutvustamisel nimetan oma eesnime ja riigi. Kes rohkem huvi tunneb, küsib. Ja väliseestlastele tutvustades olen piirdunud eesnimega, just nii, nagu nemadki.

Aga eile juhtus nii, et üks väliseestlane, kellele ma olin ennast samamoodi eesnime pidi tutvustanud, tuli peale mõne klaasi veini manustamist tagasi minu juurde ja väljendas oma rahulolematust selles suhtes, et ma ei tutvustavat oma nime korrektselt. Teemat edasi arendades lisas ta, et vanal heal Eesti ajal tutvustati ennast ikka ees- ja perekonnanime pidi ja et küllap minu kombed on pärit nõukaajast, s.o ajast, mil inimesed meelega oma nime varjasid. Sellest teooriast polnud mina küll midagi kuulnud ega osanud esialgu midagi vastatagi. Kui ma siiski lõpuks ennast kogusin ja üritasin talle selgitada, et mul pole varjata midagi, ja et olen just siin riigis elades selle „imeliku“ kombe endale saanud, ei jäänud vestluspartner ikkagi rahule ning laiendas oma teooria kõigile kodueestlastele – keegi ei tutvustavat ennast korrektselt. Üks teine väliseestlane, kes meie juttu juhtus pealt kuulama, toetas mu jutukaaslast, arvates, et küllap on mul ikka midagi varjata – no näiteks seda, et mul pole oma mehega üks perekonnanimi… Ja see ei olnud naljana mõeldud. Ja ma sattusin veel rohkem kimbatusse. Lõpuks tekkis mul kange tahtmine koju ära minna, enne, kui veel keegi mingi „huvitava“ mõttega lagedale tuleb.

Koduteel mõtisklesime tükk aega teema üle. Jah, olime kuulnud väliseestlaste omavahelistest emotsionaalsetest aruteludest eestlaste üle, kes sõja ajal Eestisse otsustasid jääda (või olid sunnitud jääma) ja keda seetõttu kommunistideks nimetati. Terve väliseestlaste kogukond lagunes Inglismaal peale seda, kui Eesti sai vabaks ning „kommunistidest“ kodueestlased ja nende järeltulijad hakkasid välismaal rohkem viibima, s.h osa võtma väliseestlaskonna tegevusest. Inglismaal elades me just selle väliseestlaste tõrksuse ja umbusklikkuse tõttu nendega suhelda ei saanudki, kuigi püüdsime.

Aga ma arvasin, et see aeg on möödas. Vara vist veel? Kui üldse… Naiivne mina – nõukaaja produkt.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina olen ka nn. nõukaaja produkt ning olen enda nahalgi sarnast kogemust saanud tunda. Kole küll, aga mis parata ja õnneks ei ole nad kõik sellise suhtumisega!

K.

Silva Kiili ütles ...

Õnneks küll:)

enetimm ütles ...

Eks ma ole siin ka kuulnud igasuguseid kommentaare. Eestlased Eestis olid osade jaoks kas sugulased või kommunistid, teist valikut polnud!
Kuigi kõige naljakam on, kui nad minuga rohkem harjusid, siis vahel tulid pahandama, need kodueestlased... Hoidsin siiski viisakalt suu kinni ning noogutasin lihtsalt vaikselt kaasa. Olin õppinud, et ei aita nendega vaidlemine sugugi :)

Silva Kiili ütles ...

Sellest kommunisti-sildi kleepimistest on mul ikkagi väga raske aru saada, eriti arvestades seda, kuidas eestlasi kodumaal peale sõda hävitati. Kõigil ei olnud võimalust piiri taha pageda. Kas see on midagi, millest ma ei saagi kunagi aru?

Anonüümne ütles ...

mul üks sõbranna vaatas Eestis vist Merle Karusoo lavastatud lugu eestlastest ja eestlusest ja tõi väga tabavalt esile, kuidas seal kirjeldati nõukaaja probleeme...

kokkuvõtvalt muidugi ka parasjagu kritikanooli väliseestlaste poole. sest eesti rahvas olla keele ja kultuuri poolest püsima jäänud ainult tänu sellele, et meil oli siin peale sõda mingi kriitiline arv eestlasi, kes seda keelt edasi kandsid.

ja üks lause, mis mulle sellest ümberjutustusest meelde jäi: need väliseestlased, kes raskel ajal oma kodumaa hülgasid, võivad nüüd roomates piiri peale tagasi tulla ja kui ilusti paluvad, siis võibolla võetakse tagasi...

eks ta krõbedalt öeldud ole, aga teisalt jälle see kommunistiks nimetamine solvab ka kohutavalt. mida õieti teavad kommunismist ja mittekommunismist Eestis need, kes siit esimese laevaga jalga lasid ja kordagi tagasi ei julgenud tulla?