Talvepüha

Lumi tuli maha, teed muutusid libedaks ja koolid suleti. Kuulutati välja talvepüha. Mõned lapsed olid selle üle rõõmsad – magada saab kauem:) –, mõned mitte. Meie järeltulija kuulub nende hulka, kes vaba päeva üle rõõmu tunda ei oska. Koolis olevat vahva, kodus seevastu igav. Mina jällegi mõtlen, et huvitav, kui talv peaks kauemaks siiakanti jääma, kas siis koolid jäävadki suletuks? Ameerika koolidel on nimelt ootamatuteks puhkudeks planeeritud varu – kindel päevade arv, mida aasta jooksul tarvitada võib. Iga kool otsustab ise, millal ja kas ta neid kasutab. Ja eelmisel aastal olevat juhtunud nõnda, et nii mõnelgi jäi varu kasutamata. Sel aastal seda viga ei tehta, tundub:) President jõudis vahepeal visata nalja "äpude" Washingtoni elanike suunas ja soovis neile karmi Chicago talve, mis kohalikes elanikes mõistagi nurinat tekitas.

Üldse, kui räägitakse, et ameeriklased puhkavad vähe, siis jah, ametliku puhkuse nime all vormistavad nad aastas kaks-kolm nädalat, kuid riiklikke pühi ja muidu vabu päevi – neid pole mitte vähe. Palju sõltub muidugi ka töö iseloomust ja valdkonnast – kui sul puudub haridus või kui sa oled illegaal (ja neid on siin palju), siis pead ka suurema töökoormusega arvestama. Aga eks see ole ju igal pool nõnda. Nii et see ameeriklaste tohutu töörügamise müüt on hakanud minu silmis küll vähehaaval mõranema. Need, kes teadlikult omale tasuva karjääri on valinud (ja neid on siin ka palju), need ei lähe arvesse:)

Nädalavahetuse toimetused. Kaljuturnimine. Sünnipäev

Meil oli tore nädalavahetus. Käisime Potomac'i jõe kaljustel kallastel jalutamas. Kuigi jah, jalutamisest oli asi kaugel. Valisime ühe matkaradadest ega teadnud, mis meid ees ootab. Enamus julgustükke tehakse teadmatusest, eks ole:) Tegin mõned pildid ka.

Kõhe on vaadata, kuidas kanuutajad kärestikest kartmatult alla tulevad. Aga küllap nad tunnevad asja:)

Pean tunnistama, et matkarada kulges kohati hirmuäratavalt kõrgel, nii, et mitmel korral tabasin ennast tagasipöördumismõttelt. Piirded puudusid. Üks koht tundus oma järsu ja sileda seina tõttu eriti hirmus, millest allamineku tegi komplitseeritumaks kiviseinale jäätunud vesi.

Tabasin ennast mõttelt, et ameeriklased, kes märja jalgealuse tõttu inimesed nälga jätavad:), nüüd isegi hoiatavat silti polnud üles seadnud. Ülemine pilt on tehtud suvel loomaaias. Matkaradadel on hoopis teine asi - siin on su elu sinu enda vastutada. Kohati ei julgenud ma liigsete liigutuste vältimiseks fofokatki taskust välja võtta, kuigi väga oleks tahtnud. Isegi meie muidu nii püsimatu laps võttis hoo maha ja järgis meie õpetusi. Ei vaielnud vastu:) Küllap oli temalgi hirm nahavahel. Ah soo, meenus, et kusagil raja päris alguses teatas infotahvel, et igal aastal hukkub siin umbes seitse inimest. Julgustav:)

Rada oli märgistatud helesiniste triibukestega ja kulges ühel kivilt teisele turnides.

Üleval tiirutasid pidevalt hiiglaslikud kotkad, justkui oma saaki oodates.

Teine nädalavahetuse päev oli pidumeeleoluline - saatkonna sekretär pidas oma juubelit. Inimesi oli kokku tulnud igast valdkonnast, majaesine uhkeldas kõikvõimalike automarkidega, Hummerini välja:). Söögi oli valmistanud endine peakokk Gloriast, kes nüüd juba mitmendat aastat Washingtonis elab ja hoopis ehituse valdkonnas omale elatist teenib. Mingi salajase retsepti järgi küpsetatud forell oli nii maitsev, et vähe aja pärast jäi ainult pea järgi (nagu alumiselt pildilt näha).

Lapsi oli palju. Mõned neist allpool. Naljakas on kuulata nende eesti-inglise segakeelt:)

Pean tunnistama, et kui saatkonna inimesed välja arvata, siis enamus sünnipäevalisi olid mulle võõrad. Ja siis juhtub ikka nii, et keegi tuleb tuttav ette ja sa mõtled, et kus sa temaga kohtunud oled. Ja kui see mõte kiusama jääb, siis ei jää muud üle kui tuleb küsida. Ja siis selgub, et oleme ühe valdkonna inimesed, õppinud ühes ülikoolis ja ühe laua taga töödki teinud:)

Ametisse pühitsemine

Oli tõeliselt ilus päev. Ja oli hea, et me otsustasime välja mitte minna ning tseremooniat teleka vahendusel jälgida. Päeva jooksul anti esmaabi 500 alajahtunud inimesele. Aga mis seal imestada – väljas oli väga külm. Imestada võib ainult neid inimesi, kes juba eelmisel päeval seljakottide ja tekkidega end Ameerika erinevatest nurkadest kohale vedanud olid – ikka selleks, et paremaid kohti hõivata. Ei olnud neil ei öömaja ega katusealust. Mina küll ette ei kujuta, kuidas nad öö lageda taeva all mööda saatsid. Needki, kes hommikul kohale jõudsid – metroode sulgemise tõttu kõik ei jõudnudki sihtkohta, ei aidanud varem soetatud piletki – nendegi kangelaslikkus on aukartustäratav. Tõsi, inimesed, kes lastega kohale saabusid, lahkusid enne, kui kogu lugu üldse peale hakkas. Ikka sellepärast, et nad oma (laste) võimeid üle hindasid.

Aga telekast oli mõnus jälgida. Päev, kuhu mahtus presidendi vanne, paraad, ball ja palju huvitavaid inimesi ning kommentaare – kaamerad tõid kõige paremad osad koju kätte. Muidugi, sellist tunnet nagu platsi peal 2-miljoniline rahvahulk tundis, sellist tunnet kodus ei tekkida ei saa. Aga tuleb tunnistada, et ka teleka ees istudes tekkis pidumeeleolu, justkui oleks ise ameeriklane ja tunneks rõõmu lootusest uue ajastu algusele. Heh, aga eks me olegi praeguseks pea aasta siin riigis elanud ja peab tunnistama, et väga palju positiivset on selle aja jooksul juhtunud.

Nii et – ilus oli. Meediategelastel jätkub juttu kauaks. Ja moodi tulevad värvid:)

Ah et see orav seal pildil? See on valge orav Valge Maja lähedalt pargist, keda ma päev enne kohtasin. Lihtsalt ilus :)

Enne ametisseastumist

Paar päeva enne ametisseastumist käib vilgas korraldustöö. Naised transpordivad vaipu.Kanada saatkond on hea koha peal ja on omale vaatekoha katusel juba üles sättinud. Kadestan.
Teepervedele on asetatud parkimise ja mittelubatud sissesõidu vältimise tarbeks tõkked
Need raudlattide kogumid on vist inimeste pärast kohale toodud
Kõnniteede ääred on palistatud baja-majadega. Probleem on ameeriklaste sõnul selles, et need pole sooliste märkidega eraldatud.
Hetkel lähevad paremini müügiks hoopis mütsid ja sallid. Otseülekanded juba toimuvad. Soovi korral võib kaamerasse paar sõna öelda või emale kodus lehvitada.Jaapani turistid peavad vahepeal nõu. Neil tundus väga külm olevat.
Kapitoolium ise oli ilus. Väga ilus.

Mount Vernon

Jõulude paiku käisime vastuvõtul Mount Vernonis, kohas, kus elas ja töötas George Washington. Riputan siinkohal üles mõned pildid.

Mount Vernoni restoran külaliste vastuvõtuks valmis

Tervitab USA kindral Maples

Toosti tõstsid George ja Martha Washington isiklikult

Martha palus, et ma ta lehvikut natuke hoiaks. Sobib mulle hästi :)

Koos kanadalastega Uudishimulik teenijapoiss

Looduskaunis Mount Vernon asub mõnekümne minuti autosõidutee kaugusel Washingtoni linnast ning on kõigile avatud http://www.mountvernon.org/

Tervitus Martidele!

See lugu oleks sobinud hästi Mardipäeva teemaks, aga siis polnud mul veel õrna aimugi sellest, et Ameerikas nii palju Marte on, vahest isegi rohkem kui Eestis. Ainult selle vahega, et siin on nad kenasti sildistatud – noh et oleks täpselt teada, millise sooviga millise Mardi juurde minna.

Mõned näited.
On tuntud tõsiasi, et igal ameeriklasel peab olema relv, reeglina mitu, sest nii nagu Eestis kingitakse koolilõpu puhul sõrmus, siis siin kingitakse relv. Aga relva soetamiseks sobib ka misiganes muu tähtpäev. Õiget tamasseri rauda aitab välja valida Gun Mart. Neile, kellel rasketel aegadel piisavalt krabisevat rohelist taskupõhjas ei leidu, tuleb appi Discount Gun Mart.
Tähtsuselt relvast järgmine on liikumisvahend. Siin abistab vastavalt vajadusele Truck Mart, School Bus Mart, Airplane Mart või Auto Mart.

Kui tervis kipub käest ära minema – ja seda juhtub suure tööpinge tõttu sageli – , siis aitab Drug Mart. Kui kohalik toodang pole piisavalt tõhus, leiab abi International Drug Marti külastades. Jällegi, kellel krediitkaartide arved miinustes, võivad viimases hädas külastada Discount Drug Marti. Ja muidugi, kes lihtsalt pingetest vabaneda soovib, valib Relief Mardi. Kuigi jah, statistilised andmed ütlevad, et liiga palju inimesi pöördub viimasel ajal just Liquour Mardi või Homebrew Mardi poole. Viimased on inimeste teenindamisest nii üle koormatud, et mõtlevad koduuste sulgemist varasemale ajale tõsta.

Mõistust müüb kulbitäie kaupa Brain Mart, räägitakse.
Millistel tingimustel Money Mart teenindab, ei tea. Ilmselt läbirääkimiste küsimus, nii nagu paljud asjad siin kipuvad olema. Ka Loan Mart aitab. Temast ei saavat siin riigis enamus üle ega ümber.
Lapsi aitab hirmutada Halloween Mart. Nendega aega täita samal ajal kui emad-isad rasket raha teenivad – Play Mart.
Täiskasvanuid lõbustab Fiesta, Jazz või Music Mart. Ma ei tea, millega täpselt tegelevad Gay Mart ja Bi Mart – kas see käib ka lõbustuse kategooriasse või mitte.
Kui on tarvis öelda „ei“ ja ise ei julge, siis pakub abi Not Mart. Kui kedagi tänada vaja, teeb seda sinu eest Thank You Mart.
Loomaarmastajad võiksid üles otsida Fish (või on see hoopis gurmaanidele, tuleb täpsustada) või Bird Mardi.
Sportimist edendab Pool, Golf, Wrestling, Snorkel või Sprint Mart.
Selge, milleks vajame Maternity & Baby Shopping Marti. Ega Ameerikas kaua kodus lapsepuhkusel olla ei lubata, Mart tuleb appi. Võib-olla aitab ta juba enne ka, ma ei tea, aga ta on kindlasti üks koormatumaid Marte, arvan ma.
Euro Beauty Mart – huvitav, huvitav…
Ohhoo! Writer’s Mart! Peaks kindlasti plaani võtma.

Olen ise ka mõnda Marti külastanud – Mini ja Maxi Marti – ja noh, ajavad asja ära küll, aga ülejäänud Mardid jäävad minu jaoks vist võõraiks, ütleks isegi et pisut mõistatuslik-kummalisteks. Ja võib-olla peaks ikkagi minema vaatama, millega nad tegelevad. Võib-olla teie oskate öelda? Näiteks A Mart? G Mart? Või S Mart? Või K Mart? Miracle Mart? Magic Mart? Ghost Mart? Plastic Mart? Time Travel Mart? Astro Mart? Mida teeb Job Mart? Adult Mart? Old Slave Mart?

My Country Mart kõlab hästi, aga kardan, et ta jääb ka peale kolme aastat siin olemist mulle ikkagi võõraks. Või Domestic Mart. Nordic Mart sobiks mulle?

Mõned Mardid on lausa kuldsed – Gold Mart näiteks; või metalsed – Metal Mart. Aga millise murega nende poole pöörduda, ma ei tea.

Üks mõjukamaid ja kuulsamaid, peab tõdema, et kurikuulsamaid on Wal Mart. Tema kohta võib leida sellise saidi nagu www.walmart-blows.com

Positiivsus annab hea enesetunde

Ühes oma varasematest lugudest kirjutasin, et ei taha enam Eesti päevalehti lugeda, sest kollaste uudistega läbipikitud valdavalt halvad uudised teevad tuju pahaks. Ja kaua sa hing ikka vastu pead. Aga näe, ikka loen. Ja meel muutub aina kurvemaks. Ma ei hakka siin rääkima mässuliste õigeksmõistmisest, kuigi ka see viis tükiks ajaks depressiooni. Ameerikas oleks mässuõhutajad tõenäoliselt praeguseks juba vanglatoiduga ära hakanud harjuma.
Võtan hoopis teemaks Bushi lahkumise, kus eestlase üliarenenud kriitikameel oleks nagu paisu tagant valla pääsenud. Kirjutajad on ühtäkki nagu kurjad koerad ketist lahti pääsenud, et oma ohver ribadeks tõmmata. Ja siis mõnusalt täiskõhutunnet nautida.
Ma ei hakka analüüsima ega õigustama ega arvustama, mida lahkuv president tegi või tegemata jättis. Ma pole tema IQ-d mõõtnud ega kuulu ühtegi ülisalajasse siseringi, et teaksin midagi, mida teised ei tea. Ma tahan öelda hoopis seda, et siin, Ameerikas, pole ma lahkuva presidendi suunas sellist ülikurja haukumist kuulnud – vähemalt mitte respekteeritavatest meediakanalitest. Vaatan iga päev New Yorgist edastatavaid uudiseid ja vestlussaateid – demokraatidele kuuluv kanal, muide – ja ei ole, no ei ole sellist õelust ja mahamaterdamist nagu näiteks meie Päevalehest hoomata võib. Hoopis vastupidi. Presidenti kutsutakse saadetesse, tema abikaasast tehakse persoonisaateid. Äärmiselt positiivne meeleolu on. Hea on neid saateid vaadata, elukogenud inimeste mõtteid kaasa mõelda, nendega koos Valges Majas jalutada ja möödanikku meenutada. Elu läheb edasi ja kõik jäävad inimesteks. Ja annavad endast kõik, et järgmisel presidendil hästi läheks. Siiralt.

SAD or not sad

Võrreldes Eesti ilmaga võin julgelt öelda, et Washingtoni kandis pimedat aega ega külma ilma ei ole. Minu jaoks on siin harjumatult palju päikest ja mõnepäevased vähesed külmakraadid täitsa teretulnud. Ilma poolest on tunne super. Eestlastele, kes siinkandis elanud on, meenuvad esimesena eelkõige just päikeserohked päevad.
Aga kõik on suhteline. Kuna tänase ilmateate kohaselt lähenevad meile miinuskraadid (Arctic Express approaching), siis õpetab hommikuste uudiste lugeja, kuidas talvise frustratsiooniga hakkama saada (beating winter blues). Ameerikas esineb Seasonal Affective Disorder’it ehk SAD-i – nimetagem seda siis talvedepressiooniks – umbes 20% inimestest. Eestis pole vist kedagi, kes seda rohkem või vähem ei põeks, või ei teaks, mida see tähendab :)

Mis nõu ameeriklased annavad?
Kasutage valgusteraapiat: asetage töölaud akna alla; lõuna ajal minge välja naturaalse valguse kätte jalutama; ostke spetsiaalne valgusteraapiline lamp. Fooliumhappe defitsiidi kompenseerimiseks sööge kala ja rohelist lehtsalatit. Lisaks püüdke säilitada hea tuju: suhelge sõpradega, tehke sporti ja puhkuse ajaks sõitke lõunasse.

Nojah, mina ei kipu siit küll kusagile – ilma pärast kindlasti mitte. Aga tuttavatele ameeriklastele soovitasime Eestit siiski suvel külastada, mitte kevadel, nagu nad algselt planeerinud olid.

Diplomaatiline puutumatus. Ajakurjandus

Aeg-ajalt kerkib päevateemaks diplomaatilise immuniteedi küsimus. Diplomaatiline immuniteet kujutab endast valitsustevahelist kokkulepet, millega diplomaatidele tagatakse puutumatus (kriminaalkohtulik immuniteet) riigis, kuhu nad on lähetatud. Ehk teisiti väljendades – neid ei saa arreteerida ega karistada lähtudes kohalikust seadusandlusest, küll aga võib isikule esitada noomitus või saata noot teda lähetanud riiki ja nõuda diplomaadi tagasikutsumist. Readers Digest avaldas hiljuti diplomaatilist korpust kritiseeriva artikli, tuues mõningaid kriminaalvaldkonda kuuluvaid näiteid.

Araabia Ühendemiraatide diplomaat Salem Al-Mazrooei keelitas interneti teel 13-aastast tüdrukut kohtuma, et talle õpetusi seksist jagada. Politsei pidas mehe kinni.
Zairi (praegune Kongo Demokraatlik Vabariik) ametnikud jätsid maksmata 400 000 $ rendiarve eraomanikule, kes seetõttu pankroti pidi välja kuulutama.
Noor vene atašee Ilja Sergejevits Morozov, juhtides autot joobeseisundis, vigastas New Yorgi politseiohvitseri kui too teda peatada püüdis.
Bangladeši naine Shamela Begum pidi teenima Bahreini abielupaari juures 800$ eest kümme kuud. Kuna temalt oli võetud pass, ei saanud ta lahkuda.
Kõik „kurjategijad“ jäid diplomaatilise immuniteedi tõttu karistuseta.

Keegi ei vaidlusta, et probleemi ei ole, on küll ja sellega tuleb tegeleda. Aga asja puänt seisneb selles, et kirjutatud artikkel illustreeriti Soome (!?) lipuga. Kõige patusem? Mõni näide? Soome suursaatkonnale ei tundunud asi sugugi naljakas ja ta saatis Readers Digest’le „noodi“. Aga loomulikult ei muutnud sellest midagi. Ajakurjandus?
http://www.rd.com/your-america-inspiring-people-and-stories/diplomatic-immunity-going-too-far/article30238.html

Kuidas me Eestit tutvustame

Ameeriklased tahavad suvel Eestit avastama minna. Küsivad meie käest, et mis meil pakkuda on. Neil puudub vähimgi ettekujutus Eestist. Tõin saatkonnast mõned Eestit tutvustavad brošüürid ja CD-d ning heitsin neile ise ka pilgu peale – et kuidas siis tutvustatakse turistidele meie väikest riigikest teabematerjalides.
CD „Tallinn Medieval Europe“ tutvustab vanalinna. Keskaegne vanalinn on kindlasti olulisim, mis Ameerika elanikes huvi tekitab. Filmilõigu kvaliteet jätab küll pisut soovida, aga olgu, ega ameeriklased ise ka perfektsusega silma ei paista. Brošüürid Eesti ajaloost ja keelest – ka pole paha. Voldik „Tosin küsimust Eesti kohta“ – huvitav, miks on oluline küsimus kes või mis on „mulk“? Aga miks ka mitte:) Viimasena võtan kätte kellegi OÜ Linnajuht poolt publitseeritud „Tallinn in your pocket. Essential city guides“. Esikaanel meelitatakse turiste Tallinna veinikultuuriga. Huvitav, mis ajast peale Eesti veiniriik on? Või on ehk Põltsamaa marjavein ja Võhu õunavein vahepeal ilma teinud? Loen edasi… ja ei tea, kas naerda või nutta. Mõned väljavõtted.

Customs
European alcoholics rejoice! When you leave Estonia headed to another EU country, you can take out as much booze as you can carry or convince inspectors is for your personal use…

Public toilets
For visitors with pressing needs, public toilets are few and far between. Some can be found at the Viru gate on Valli and in the underground crossing at Vabaduse väljak. There is also a Swedish-built automatic WC on Toompea hill nicknamed locally the “million-crown toilet” due to the public outcry at its construction bill. Those with disabilities can use the one in the foyer of the Troika restaurant on Town hall square.

Key phrases
What’s your name? Mis sinu nimi on?
You have beautiful eyes. Sul on ilusad silmad.
Will you marry me? Kas sa abielluks minuga?

Võib-olla Eestis lugedes ei olekski see kõik nii kurbnaljakas tundnud, aga siitpoolt vaadatuna...? Kas me tõesti reklaamimegi ennast kui alkohoolikute riiki, kus puuduvad WC-d ja kus naised esimesele ettejuhtuvale mehele lähevad? Alkoholi ei tarbita Ameerikas mitte vähem kui mujal. Pealekauba on see siin odavam kui Eestis. Aga nad ei meelita turiste odavat viina jooma! Avalike WC-de osas soovitatakse Ameerikas külastada restoranide-kaubanduskeskuste tualette. WC-de hingeelu siin ei lahata. Ja see viimane asi, see ilusate silmade asi ... no ma ei tea...

Talve otsimas. Mäesuusatamine

Läksime otsima talve. Rentisime paari autosõidu tunni kaugusel mägedes, suusakuurordi läheduses, selleks ette nähtud majakeses kaheks ööks paar tuba, läbi interneti loomulikult. Pakkisime mitu kohvritäit riideid ja varustust kaasa (igaks juhuks): suusapüksid ja –joped, kindad, mütsid, sallid, sokid, palju sooja pesu :), käterätikud, magamiskotid. Sest ei tea ju, mida seal kõike vaja võib minna. Siis veel söögipoolist ja …
Meil polnud mingit ettekujutust sellest, mis ees ootab. Millised on majutustingimused? Kas kohapeal on soe või külm? Millised on toitlustamistingimused? Ka polnud me kunagi mäest laskumist proovinud. Oleksime heameelega tasa ja targu lauskjal maal suusatanud, aga selleks peab hulga kaugemale põhja sõitma, milleks meil hetkel tuju polnud.

Kui välistemperatuuri mõõdik autos näitas sõitu alustades 17 soojakraadi, siis teel see pidevalt tõusis, jõudes isegi 22 kraadini. Päike siras. Kraaviperved rohetasid. Tundus uskumatu, et kusagil on lumi, mis ära ei sula.

Internetist välja prinditud info kohaselt pidime kohale jõudes leidma esialgu kusagilt „mitteeluruumi katusealusest“ ümbriku, mis pidi andma meile edasised instruktsioonid majutuskoha leidmiseks. Nagu orienteerumismängus:) Veel kirjeldas internetiinfo kaks põhjust juhuks, kui ümbrikut pole: 1) te olete saabunud liiga vara ja eelmised külalised pole veel lahkunud või 2) te olete kohal küll õigel ajal, kuid majutuskoht pole veel teie vastuvõtmiseks valmis seatud.

Auto GPS seletas aeg-ajalt, et siin, mägedes, ei pruugi ta meid õigesse kohta juhatada. Väljas hakkas juba pimenema kui GPS teatas, et oleme pärale jõudnud. Tundus usutav, sest autost väljudes leidsime otsitava „mitteeluruumist katusealuse“.

Ümbrikut ei olnud. Kellanumber näitas 4.30 pm (kell 4 oli lubatud kellaaeg). Ei mingit restorani ega baari, teatas tekst parempoolses aknas.

Ümbrus oli huvipakkuv, majad välimuselt mitte just esimeses nooruses.

Pisukese ootamise järel tuli ühest majast tädike korvikesega, ulatas meile ümbriku ja osutas käega mäetipus asuva maja suunas.

Oma nime leidsime esimese korruse ukselt

Toad ise olid päris armsad...

ja õhtused vaated võrratud...

Ainult ööuni, vaatamata vaikusele, oli kummalisel kombel äärmiselt rahutu, seda nii esimesel kui teisel ööl, eranditult kõigil. Ajalugu rääkis, et selle maja olid kunagi ehitanud kaks saksa abielupaari, kelle saatusest keegi midagi ei tea...

Pühapäeva hommikul leidsime ukse tagant korvikese hommikusöögiga. Continental breakfast koosnes mustikamuffinist, õunast, müslisnäkist ja apelsinimahlast. Ümbrik korvi sees teatas, et hommikusöögi toimetas kohale väike peretütar. Seega ootas ümbrik väikest tippi.

Tippi ootas ka toateenija

Tipiga on Ameerikas mõneti kummalised lood, sest mina pole siiani aru saanud, kellele tippi pakkuda, kellele mitte, ja kui palju. Kui ümbrik on korvis, on selge – tuleb natuke anda (2-3$?). Ka restoranis on tšekil selline kohta olemas, kuhu tipisumma kirja panna (15% arve summast). Ülejäänu on minu jaoks tunde küsimus: tean, et näiteks juuksurile antakse. Aga kui palju? Viimati olin vist liiga lahke, sest juuksur pidi imestusest pikali kukkuma kui talle 10$ pihku pistsin. Või olin hoopis liiga kitsi, mine võta kinni. Tipi edastamise protseduur on samuti kummaline. Peale seda, kui klient on oma arve summa, mille juuksur administraatorile edastanud, ära maksnud, hiilib ta vaikselt juuksuri juurde ja pistab rahatähe talle kas pihku või taskusse. Üritasin ükskord jälgida, et aru saada, kui palju keegi annab. Aga ei õnnestunud.

Mäed suusakuurordis tundusid hiiglastena, eriti meile, kes me kunagi mäestlaskumist proovinud ei olnud.

Rentisime varustuse ja ostsime koolitustunni

Mina pean ausalt üles tunnistama, et üle hulga aja sooritasin kangelasteo – ise vähemalt arvan nii. Kogenud mäestlaskujad muidugi naersid selle üle - see ju kõige madalama kategooria mägi! Aga no vabandage, järgmisel päeval ei uskunud seda mäge altpoolt vaadates isegi, et sealt üldse alla tulla julgesin. See oli muidugi treeneri teene, kes kuulnud, et ikkagi suusamaalt tulime, meid pikemalt mõtlemata mäe otsa viis. Ära tegime! Kuigi jah, treeneriga oli julgem kui hiljem üksi alla sõites.

Lastele olid eraldi õpetustunnid ja neil läks kõige paremini :)

Kokkuvõttes

Kui te lähete detsembris Washingtoni ümbrusest talve otsima, siis leiate palju päikest ja sooja, rohelist vasttärganud muru, võililli, linnulaulu, sekka natuke ka lund ja talvesporti. Sokid-mütsid-sallid ja soe pesu jäid kotist välja võtmata. Pole viga, eks? Kes tahab vaadata, kus me täpsemalt käisime, siis http://www.bryceresort.com/

Aasta vahetus...

… sel aastal kuidagi eriti aeglasel moel. Kui me 31. detsembril peale pikemat voodis mõnulemist ennast üles ajanud olime ja hommikused toimingud tavaliselt aeglasemalt liigutades ära tegime, oligi juba ETV aastavahetuse otseülekanne internetist pihta hakanud. Akna taga säras päike nagu alati, kuid seekord ulus lisaks veel tugev tuul ja taevataat viskas vahepeal isegi mõningaid lumehelbeid (vaata alumist videot).
Scype-s ja msn-is suhtlesime pere ja sõpradega, kellel kõigil juba õhtu käes ja pidumeeleolu kõrges. Tundsime koduigatsust ja puudust sõpradest.
Vahepeal lõikusime rosoljet. „Varsti ongi uus aasta“, ütles üks päkapikk ETV-s kui kell oli kolm pealelõunal meie aja järgi. Imelik tunne oli. Seejärel „Tuulepealse maa“ apsud ja muud klipid tultasid meelde, et pagana head näitlejad need Linnateatri näitlejad. Meenusid Eestis nähtud Linnateatri etendused. Enam seda võimalust ju pole :( Suvel ehk… Kahju, et nad oma uuest majast ilma jäid. Loodetavasti jõuavad selle ikka ära oodata, ei pudene enne laiali.
Eesti aja järgi kell 12 öösel (meie aja järgi kell 5 õhtul), siis kui president kõnet pidas, avasime pudeli šampust, Ameerika oma. Maitses nagu vahuvein ikka. Siis ütles Maire Aunaste, et ega rohkem nagunii enam teleka vaatajaid pole ja interneti teel edastavad saated lõppesid. Kahju.

Õhtusöögiks tegime fondüüd ja vaatasime edasi otseülekannet New Yorgist.
Kell kuus soovisime head uut aastat meie Brüsselis elavatele tuttavatele (neil oli just siis aastavahetus) ja läksime välja. Otsustasime teha ühe tuuri kõrvalasuvas Alexandria linnakeses. Sellest kujunes küll külma tuule tõttu peamiselt drive-through-tuur, kuid aknast oli ilus vaadata. Inimesed tänavatel olid mässinud end mütsidesse-sallidesse ja parimate restoranide uste taga looklesid järjekorrad. Sest nii võtabki ameeriklane uut aastat vastu – kodus või restoranis jooki-sööki manustades. Mingit erilist traditsiooni või pidulikkust siin ei rõhutata ning tänavatel massiliselt ringi ei lällata. Kui sa muidugi just New Yorgi Time Square’ile ei juhtu, sest see on koht, kuhu inimesed igast Ameerika otsast kokku sõidavad ja tunde ootavad, et väljas vana aasta ära saata. Aga ma ei kadesta neid, sest New Yorgis on ilm tunduvalt külmem kui meil ja soojendava kraami tarbimine, selle, mida meie sel puhul ehk kasutaksime, pole väljas lubatud.

Lubatud ilutulestik Alexandrias, mida me katuselt jälgida oleksime saanud, jäeti seekord tugeva tuule tõttu ära. Washingtonis seda teha niikuinii ei planeeritud, sest siin pole kombeks kogu taevaalust valgeks lasta. Nii me siis istusime kodus, vaatasime otseülekannet New Yorgist, mängisime lauamänge ja ootasime kesköötunni kukkumist. Vahepeal tegid uudistekanalid kokkuvõtteid lõppenud aasta tähtsündmustest ja muudest huvitavatest juhtumistest ning sellest, mida inimesed uuel aastal lubavad. Kõige rohkem inimesi lubab kaalu langetada ja raha kokku hoida. Telediktor arvas selle peale, et tegelikult kukub välja ikka vastupidi - save weight and loose money :) Veel räägivad uudiste edastajad müügitrendide endisest allakäigust, kuid lisavad lõpuks, et üks positiivse trendi esindaja on ikka ka - alkoholitootjad võivad rõõmsad olla...

Veidi peale 12 öösel, peale šampuseklaaside teistkordset kokkulöömist, pugesime teki alla magama. Seekord siis sedamoodi.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!!!