Meil oli tore nädalavahetus. Käisime Potomac'i jõe kaljustel kallastel jalutamas. Kuigi jah, jalutamisest oli asi kaugel. Valisime ühe matkaradadest ega teadnud, mis meid ees ootab. Enamus julgustükke tehakse teadmatusest, eks ole:) Tegin mõned pildid ka.
Kõhe on vaadata, kuidas kanuutajad kärestikest kartmatult alla tulevad. Aga küllap nad tunnevad asja:)
Pean tunnistama, et matkarada kulges kohati hirmuäratavalt kõrgel, nii, et mitmel korral tabasin ennast tagasipöördumismõttelt. Piirded puudusid. Üks koht tundus oma järsu ja sileda seina tõttu eriti hirmus, millest allamineku tegi komplitseeritumaks kiviseinale jäätunud vesi. 
Tabasin ennast mõttelt, et ameeriklased, kes märja jalgealuse tõttu inimesed nälga jätavad:), nüüd isegi hoiatavat silti polnud üles seadnud. Ülemine pilt on tehtud suvel loomaaias. Matkaradadel on hoopis teine asi - siin on su elu sinu enda vastutada. Kohati ei julgenud ma liigsete liigutuste vältimiseks fofokatki taskust välja võtta, kuigi väga oleks tahtnud. Isegi meie muidu nii püsimatu laps võttis hoo maha ja järgis meie õpetusi. Ei vaielnud vastu:) Küllap oli temalgi hirm nahavahel. Ah soo, meenus, et kusagil raja päris alguses teatas infotahvel, et igal aastal hukkub siin umbes seitse inimest. Julgustav:)
Rada oli märgistatud helesiniste triibukestega ja kulges ühel kivilt teisele turnides.
Üleval tiirutasid pidevalt hiiglaslikud kotkad, justkui oma saaki oodates.
Teine nädalavahetuse päev oli pidumeeleoluline - saatkonna sekretär pidas oma juubelit. 
Inimesi oli kokku tulnud igast valdkonnast, majaesine uhkeldas kõikvõimalike automarkidega, Hummerini välja:). Söögi oli valmistanud endine peakokk Gloriast, kes nüüd juba mitmendat aastat Washingtonis elab ja hoopis ehituse valdkonnas omale elatist teenib. Mingi salajase retsepti järgi küpsetatud forell oli nii maitsev, et vähe aja pärast jäi ainult pea järgi (nagu alumiselt pildilt näha).
Inimesi oli kokku tulnud igast valdkonnast, majaesine uhkeldas kõikvõimalike automarkidega, Hummerini välja:). Söögi oli valmistanud endine peakokk Gloriast, kes nüüd juba mitmendat aastat Washingtonis elab ja hoopis ehituse valdkonnas omale elatist teenib. Mingi salajase retsepti järgi küpsetatud forell oli nii maitsev, et vähe aja pärast jäi ainult pea järgi (nagu alumiselt pildilt näha).
Lapsi oli palju. Mõned neist allpool. Naljakas on kuulata nende eesti-inglise segakeelt:)
Pean tunnistama, et kui saatkonna inimesed välja arvata, siis enamus sünnipäevalisi olid mulle võõrad. Ja siis juhtub ikka nii, et keegi tuleb tuttav ette ja sa mõtled, et kus sa temaga kohtunud oled. Ja kui see mõte kiusama jääb, siis ei jää muud üle kui tuleb küsida. Ja siis selgub, et oleme ühe valdkonna inimesed, õppinud ühes ülikoolis ja ühe laua taga töödki teinud:)
4 kommentaari:
Mis selle matkaraja nimi on ? Ma vist olen samas kohas teiselpool jõge ringi hulkunud, seal on täitsa tsiviliseeritud kõik.
Tõenäoliselt on seesama Great Falls - ühel pool Virginia, teisel Maryland. Virginia poolel oleme ka paaril korral jalutanud ja see on ohutu, Marylandi pool on neile, kes teravaid elamusi otsivad:) Ega see nüüd ülemõisuse hull ka pole (kõrgusekartjad põevad rohkem), aga varustus võiks parem olla kui meil tol korral oli, st head matkajalanõud ja mugav riietus mööda kive turnimiseks. Lapse pärast kartsime küll ka, aga suvel, kui jääd pole, lähme ehk veelkord proovima.
Ah jaa. Marylandi pool on lisaks sellele raskemale rajale ka tsiviliseeritud rada olemas. Mõnus jalutamiseks.
Aitäh Sulle matkaraja nime eest :) Muideks lugesin Su blogi ühekorraga läbi, kui avastasin hiljuti ükspäev. Väga huvitav lugemine, paljud kohad on tuttavad ja ka see viimane postitus väliseestlaste teemal tekitas mitmeid mõtteid, endalgi huvitavaid kokkuputeid olnud.
Postita kommentaar