Lund veel ei saja

Imelik on ikkagi kõik. Imelik tunne on. Peaks nagu asju kokku pakkima, aga ei paki. Ikka võtan hoogu. On asju, mida tuleb lihtsalt teha. Tuimalt. Ja mitte liialt mõelda.

Homme lähevad lapsed kooli. Tuleb minna, s.t tuleb asju pakkida.

"Miks me jälle kolime?" küsib teise klassi minev tütar. Mina ei tea. Mustlased oleme. Kes need mustlased on? Need, kes kellel pole kodu? Aga meil ju on?

Väsitama hakkab see mustlaselu. Lund küll veel ei saja, aga millegipärast meenuvad luuleread
Tulen linnast
Lumesadu
Tööd ei leia kusagilt...

Eelmisel korral, kui Inglismaalt naasesime ja veel augusti lõpuks ei olnud vanemal tütrel koolikohta, otsisime paaniliselt kedagi, kes kes tunneks kedagi, kes tunneks mõnda koolidirektorit.

Seekord on koolikoht olemas.

Aga mis ma endaga peale hakkan? Tähtis pole see, mida tead, vaid see, keda tunned, meenuvad õpetussõnad ühest targast raamatust. Ehh, aga ehk leidub lõpuks ikka mõni lahke võõras, kes sooja leiba pakub...

Pärimisseadus lajatab valusalt

Tundub, et ma pole oma muredes üksi, sest ka teised, kes seadusega kokku on pidanud puutuma, ägavad selle all. Kuid ega see mind lohuta.

Pärimisseadus eeldab, et sul on miskit pärida, aga kui ei ole, siis lihsalt... maksad. Maksad selle eest, et esitad pärimisavalduse, siis selle eest, et saad tunnistuse, siis tasud vahepeal kogunenud maksed tühjana seisva korteri eest ja vallasvarana eksisteeriva ja seetõttu tehinguteks mittekõlbliku garaazhiühistu maksu. Garaazh, ütleb notar, tuleb erastada, selle eest taas raha välja käies. Seejärel saab teda müüa. Muidugi kui ostja leidub...

Kuidas vanas ja väsinud tööstuslinnas ostjat leida? Punkt üks - tuleb meelde tuletada vene keel. Punkt kaks - tuleb käia kohal, linnavalitsuses, kinnisvarahalduses, lammutamisele kuuluvate majade ümbruses ja suhelda inimestega otse tänaval. Punkt kolm - kui kogu varast tasuta lahti saad, on pagana hästi läinud. Ainult et raha peab olema, sest notar teatab, et minimaalne korteri hind, mille pealt tasu välja käia tuleb on 60000 krooni.

Eile tulin taaskord Vernandast. Pean päeva edukaks, sest leidsin ühe meesterahva, kes on nõus korteri tasuta omandama. Pistsin talle võtmed pihku. Nüüd palvetan, et ta ümber ei mõtleks ja et miskit tühjana seisvas korteris ei juhtuks, sest seaduse kohaselt tuleb pärimistunnistust kolm kuud oodata.

Garaazhilegi leidus tahtja, aga...

Öösel ma magada ei saanud, kuid see on vist täiskuust...

Puhastus

Loen praegu seda raamatut. Laused, kus on sees jämedad grammatilised vead, kummitavad ja segavad. Püüan küll tähelepanu sisule koondada, aga ikka... Kui õuele ei sõida mitte tankid vaid tangid. Ja kui Vladivostoki sisseütlev kääne kirjutatakse ühe k-ga? Rääkimata komavigadest. Ja see on kolmas parandatud trükk. Õnneks pole ma eriti kaugele jõudnud. Pean vist ingliskeelset varianti lugema hakkama.

Või ehk on see minu isiklik probleem, et tänitan pisiasjade kallal?

Indiaanlase õnn

Väidetavalt oli indiaanlane kunagi enne võõramaalaste maale maabumist maailma õnnelikum inimene. Mulle tundub, et see õnn oli umbes selline nagu minul praegu. Nojah, ärkan hommikul üles, omal maal enda ehitatud majas, kiiret pole. Ilma pealt vaatan, millega oma päeva sisustan -- päikeselise päeva puhul kitkun aias pujukaid ja niidan muru, vihmase ilma korral täidan aega tubastema tegevustega. Päeva lõpus lobistan merevees kehalt higi maha ja võtan tegemised kokku. Vaid siis, kui külmkapp hakkab tühjaks saama, suundun kodust välja toiduotsinguile -- nii nagu indiaanlane, kes läks salvede tühjenedes piisonijahile või merele kalalaari järele. Puudust ei tuntud ja raiskamist ei olnud. Kõik kasutati viimseni ära.

Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan päevade kaupa mässama aias, hinge sisse puhuma vanadele asjadele, omaalgatuslikult värvima seinu ja õlitama põrandaid. Ise teen, iseendale, ise kiidan end või kirun. Enamasti jään tulemusega rahule. Iseendale ju :) Teen täpselt nii palju kui vaja ja siis kui vaja.

Nojah, ja kujutage ette, et ühtäkki vajub merelt sinu maale seltskond, kes oma reeglid peale surub. Päikesetõusuga põllule ja viimase valguskiirega tuppa -- ei mitte puhkama, hoopis tubaste toimetuste juurde. Öist und antakse neli tundi -- nii nagu kehtestavad Ameerika esimese presidendi elupaiga reeglid. Ja tööd ei tee sa sugugi enam enese, vaid mingi suure hoomamatu riigi edendamise nimel.

Hmm, paneb mõtlema, et õnnel on siiski omadus üürikeseks jääda... :)

Vernanda

Sel ajal kui kolmemehefirma Kiviõli tuhamäel rahvusvahelisi mäkketõusuvõistlusi korraldab ja seiktlusturismikeskuse idee realiseerimise eesmärgil projektidele riigilt rahastust taotleb, elab Kiviõli linn oma endist elu. Hääbuvat elu. Kaovad inimesed, kukuvad kokku majad, allesjäänud elanikud, kes buldooseri alla jääva eluaseme eest kompensatsiooniks nimetatavat nadi rahakest saavad, ei usu enam ei riiki ega jumalat. Üritavad oma hingekest sees hoida, vähemalt nii kaua kui elupäevi antud.

Mina nimetan seda linna Vernandaks. Sest ikka ja jälle tuleb mul sinna minna. Ja iga kord tulen sealt tagasi masendatuna, magu mõtteid täis.

Tegelikult parim, mis selle linnaga juhtuda saaks, olekski hääbumine. Vana tööstuslinna kadumine, nagu see juhtub paljudes teistes riikideski siis, kui maavara otsa saab.

Aga maavara ei saa otsa. Selle edasise kaevandamise jätkumise teemat purevad kohalik keemiatööstus, Keskkonnaministeerium ja kohtuveskidki. Seda jätkub linna nime kandva asula ja linnavalitsuse eksistentsi õigustamiseks ja edasiseks linna vintsklemiseks.

Samal ajal üritavad maaklerid korteritest lahti saada vaatega akendest seiklusturismikeskusele. Viimati käisin seal üleeile, pühapäeva hilisõhtul, siis kui äikesetorm oli just üle käinud ja taevas valgust sisse-välja lülitati. Teekond nagu Morodori.

Pärandist lahti? Pole probleemi.

Kui pärandiks on korter, mille omandamine läheb kallimaks kui sellest lahtisaamine, sest asub endise tööstuslinna sotsialistlikus linnaosas, mille elanikkonna moodustavad praeguseks peamiselt pensionärid ja kus iga kolmanda korteri aken on laudadega kinni löödud. Või haigutavad klaasideta aknad niisama tühje seinu möödujatele presenteerides ja kadunud õitsvaid aegu taga igatsedes. Elanikud neist korteritest on ammugi lahkunud, kes välismaale, kes pealinna, kes teise ilma.
Kui pärandiks on garaaž, mis selgub, on arvel vallasvarana ja millega pole võimalik mingisuguseid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus on garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata.
Kui pärandiks on selles garaažis asuv auto aastast 1957, mis pole tõenäoliselt aastaid süütevõtit tunda saanud ja mida notar enam registristristki ei leia.
Peale sellist pärandiinventuuri tekib paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga Pärandist loobumine.
Sellise ettepanekuga astud sa notari juurde. Aga tagasi tuled segaste mõtetega ja mõnepäevast mõtisklemist jõuad arusaamisele, et pärand tuleb vastu võtta. Kui sa just oma sugulastele halba soovida ei taha. Jaa, selgitab notar, lahtiütlemine on lihtne: teete avalduse, maksate tehingu pealt 'natuke' ja ongi kõik. Minu jaoks. Kui sedasama teeb ka vend, siis jääb pärand lastele. Täiskasvanud laste puhul on lahtiütlemise protseduur sama. Seejärel tulevad alaealised lapsed, kelle puhul on sõnaõigus hoopiski kohalikul omavalitsusel, kes otsustab, kas lapsevanemad tegutsevad oma laste suhtes õigesti. Seejärel liigub pärand järgmisele ringile - lahkunu vanemad, õed, vennad, nende lapsed ja lapselapsed - nii kaua, kuni kõik lülid otsa saavad. Kõik kirjutavad avaldusi, maksavad 'natuke' ja... nii see lugu lõpeb. Ükskord kindlasti. Kes vahepeal korteri ülalpidamiskulud maksab, mina ei tea.

Niisiis otsustame vennaga pärandi vastu võtta. Ja tegeleda asjaga - just nii nagu notar meile soovitas. See seadus on meil hästi välja mõedud, tuleb tõdeda.