Vernanda

Sel ajal kui kolmemehefirma Kiviõli tuhamäel rahvusvahelisi mäkketõusuvõistlusi korraldab ja seiktlusturismikeskuse idee realiseerimise eesmärgil projektidele riigilt rahastust taotleb, elab Kiviõli linn oma endist elu. Hääbuvat elu. Kaovad inimesed, kukuvad kokku majad, allesjäänud elanikud, kes buldooseri alla jääva eluaseme eest kompensatsiooniks nimetatavat nadi rahakest saavad, ei usu enam ei riiki ega jumalat. Üritavad oma hingekest sees hoida, vähemalt nii kaua kui elupäevi antud.

Mina nimetan seda linna Vernandaks. Sest ikka ja jälle tuleb mul sinna minna. Ja iga kord tulen sealt tagasi masendatuna, magu mõtteid täis.

Tegelikult parim, mis selle linnaga juhtuda saaks, olekski hääbumine. Vana tööstuslinna kadumine, nagu see juhtub paljudes teistes riikideski siis, kui maavara otsa saab.

Aga maavara ei saa otsa. Selle edasise kaevandamise jätkumise teemat purevad kohalik keemiatööstus, Keskkonnaministeerium ja kohtuveskidki. Seda jätkub linna nime kandva asula ja linnavalitsuse eksistentsi õigustamiseks ja edasiseks linna vintsklemiseks.

Samal ajal üritavad maaklerid korteritest lahti saada vaatega akendest seiklusturismikeskusele. Viimati käisin seal üleeile, pühapäeva hilisõhtul, siis kui äikesetorm oli just üle käinud ja taevas valgust sisse-välja lülitati. Teekond nagu Morodori.