Kui pärandiks on korter, mille omandamine läheb kallimaks kui sellest lahtisaamine, sest asub endise tööstuslinna sotsialistlikus linnaosas, mille elanikkonna moodustavad praeguseks peamiselt pensionärid ja kus iga kolmanda korteri aken on laudadega kinni löödud. Või haigutavad klaasideta aknad niisama tühje seinu möödujatele presenteerides ja kadunud õitsvaid aegu taga igatsedes. Elanikud neist korteritest on ammugi lahkunud, kes välismaale, kes pealinna, kes teise ilma.
Kui pärandiks on garaaž, mis selgub, on arvel vallasvarana ja millega pole võimalik mingisuguseid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus on garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata.
Kui pärandiks on selles garaažis asuv auto aastast 1957, mis pole tõenäoliselt aastaid süütevõtit tunda saanud ja mida notar enam registristristki ei leia.
Peale sellist pärandiinventuuri tekib paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga Pärandist loobumine.
Sellise ettepanekuga astud sa notari juurde. Aga tagasi tuled segaste mõtetega ja mõnepäevast mõtisklemist jõuad arusaamisele, et pärand tuleb vastu võtta. Kui sa just oma sugulastele halba soovida ei taha. Jaa, selgitab notar, lahtiütlemine on lihtne: teete avalduse, maksate tehingu pealt 'natuke' ja ongi kõik. Minu jaoks. Kui sedasama teeb ka vend, siis jääb pärand lastele. Täiskasvanud laste puhul on lahtiütlemise protseduur sama. Seejärel tulevad alaealised lapsed, kelle puhul on sõnaõigus hoopiski kohalikul omavalitsusel, kes otsustab, kas lapsevanemad tegutsevad oma laste suhtes õigesti. Seejärel liigub pärand järgmisele ringile - lahkunu vanemad, õed, vennad, nende lapsed ja lapselapsed - nii kaua, kuni kõik lülid otsa saavad. Kõik kirjutavad avaldusi, maksavad 'natuke' ja... nii see lugu lõpeb. Ükskord kindlasti. Kes vahepeal korteri ülalpidamiskulud maksab, mina ei tea.
Niisiis otsustame vennaga pärandi vastu võtta. Ja tegeleda asjaga - just nii nagu notar meile soovitas. See seadus on meil hästi välja mõedud, tuleb tõdeda.
Kui pärandiks on garaaž, mis selgub, on arvel vallasvarana ja millega pole võimalik mingisuguseid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus on garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata.
Kui pärandiks on selles garaažis asuv auto aastast 1957, mis pole tõenäoliselt aastaid süütevõtit tunda saanud ja mida notar enam registristristki ei leia.
Peale sellist pärandiinventuuri tekib paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga Pärandist loobumine.
Sellise ettepanekuga astud sa notari juurde. Aga tagasi tuled segaste mõtetega ja mõnepäevast mõtisklemist jõuad arusaamisele, et pärand tuleb vastu võtta. Kui sa just oma sugulastele halba soovida ei taha. Jaa, selgitab notar, lahtiütlemine on lihtne: teete avalduse, maksate tehingu pealt 'natuke' ja ongi kõik. Minu jaoks. Kui sedasama teeb ka vend, siis jääb pärand lastele. Täiskasvanud laste puhul on lahtiütlemise protseduur sama. Seejärel tulevad alaealised lapsed, kelle puhul on sõnaõigus hoopiski kohalikul omavalitsusel, kes otsustab, kas lapsevanemad tegutsevad oma laste suhtes õigesti. Seejärel liigub pärand järgmisele ringile - lahkunu vanemad, õed, vennad, nende lapsed ja lapselapsed - nii kaua, kuni kõik lülid otsa saavad. Kõik kirjutavad avaldusi, maksavad 'natuke' ja... nii see lugu lõpeb. Ükskord kindlasti. Kes vahepeal korteri ülalpidamiskulud maksab, mina ei tea.
Niisiis otsustame vennaga pärandi vastu võtta. Ja tegeleda asjaga - just nii nagu notar meile soovitas. See seadus on meil hästi välja mõedud, tuleb tõdeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar