Rahvuspargi radadel

Pühapäeval õnnistati meid taaskord sooja päikeseküllase päevaga ja kuhu see linnainimese hing ikka mujale kui loodusesse kipub. Ameerikas on sadu rahvusparke, kus loodust üritatatakse säilitada just sellisena, nagu ta end ise kujundab, inimkäte poolt puutumatuna. Riigile kuuluvad suured maa-alad varustatakse autoparklate, pikniku- ja telkimiskohtadega, rajatakse raskemad ja kergemad matkarajad. Peab ütlema, et ameeriklased kasutavad radu päris usinasti. Ja miks ka mitte: ilus ilm, põnev ümbrus, vabalt jalutavad julged metsloomad, vaated kõrgelt ülevalt - see meelitab ikka ja jälle.

Siin siis mõned elamused, mis me üle Apalatši mäestiku kulgevalt Shenandoah' rahvuspargi matkarajalt kaasa tõime.

Mets mägedes tundus olevat täiesti surnud ja kui radu poleks olnud, siis ilmselgelt ka läbimatu.
Aga mägiojad toovad elu metsa tagasi.
Paljud ameeriklased tulevad nautima päikeseloojangut. Vaade on tegelikult sõna otseses mõttes läbi sudu.Esimene pilt mustast karust ei ole minu 'saak', vaid Mardi pildikogust, umbes kuu aega tagasi, kui me Merikese ja Mardiga sealsamas autoga ringi sõitsime. Ma lihtsalt ei saanud seda üles panemata jätta.
Meie eilseks saagiks oli hoopis suurte sarvedega kits. Või on see hirv?

Must reede või siiski mitte nii must

Mõtlesime hommikul kaua, kas minna Black Friday kampaaniaga kaasa või mitte, kas sõita autoga ummikutesse aega veetma või jääda siiski koju. Poodide muruplatsidel telkivad inimesed, hullunud massid kella viiest hommikul poeukse taga ootamas, meeletud järjekorrad... mida kõike selle päeva kohta ei räägitud.

Aga tegelikult? Tegelikult mitte midagi sellist ei toimunud!? Ei olnud ummikud autoteedel ega telke muruplatsidel. Costco näiteks - ostukeskus, mis sel päeval fotokaameraid odavalt pakkus - tundus võrreldes tavalise nädalavahetusega lausa inimtühi olema. Nii sai minustki lõpuks uue ja parema fotoka omanik:)

Käisin õhtupoole ka oma kohalikus kaubanduskeskuses - ei mingit tunglemist. Ja mis teha, inimloomus on juba kord selline, et kui ikka asja imeodavalt kätte saab, siis ostmata ei jäta.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga välja ei mõelnud, millest kõik need jutud jubedast ostuhullusest. Ainuke järjekord, mida märkasin, oli kohvijärjekord Starbucksis.

Nii et võta või jäta, aga sellist pilti nagu meie Stockmanni päevadel näha võib, mina siin ei märganud. Võib küll olla, et olime siiski valel ajal vales kohas, sest Walmartis, kuuldavasti, joosti üksteisest üle ja seisti tundidepikkuses järjekorras nagu muiste. Meie õnneks Walmartis ei käi.

Shoppamine võib niiviisi lõpuks lausa meeldima hakata...:)

Abiks meeleheitel koduperenaistele

Poleks paha kui ka Eestis selline auto ringi vuraks, näiteks Taaralinna majadevahelisi teid pidi. Tervisi tartlastele siinkohal!:)

Tänupühadest musta reedeni

Tänasest algavad tänupühad, st pikk ja vaba nädalavahetus, millest kirjutasin ka eelmisel aastal.
Tänupühad on üks olulisematest pühadest siinkandis, see on aeg, mil pereliikmed kogunevad kokku, et koos mõned päevad veeta. Pühade ajal sõidavad lapsed vanematele külla ning mitmepäevane aeg kulub peamiselt rohkele söögi, iseäranis kalkuniprae, manustamisele, mistõttu ameeriklased kutsuvad seda püha ka söömispeoks. Miskit sarnast meie jõuludega:)

Tegelikult pärinevad tänupüha juured ajast, mil esimesed inglased Ameerika mandrile maabusid ja siinses ootamatult külmas kliimas otsad pidid andma. Indiaanlased päästsid nende elu, pakkudes neile söögipoolist oma talvevarudest. Hiljem sisserändajad juba teadsid, kuidas ja mida talveks varuda ning hakkasid päeva, mil salved täis said, söömapühaga tähistama. Miskit sarnast meie mihklipäevaga:)

Kauplejatele tähendab see muidugi sissetulekuid kalkunikoguste müügist. Kas meie pere ka kalkuni kasuks otsustab, ei teagi, hirmus suured on nad siin kuidagi.

Ülehomme, reedel, aga haarab Ameerikat ostuhullus. Tulemas on Black Friday, must reede, mis tähendab, et ostukeskused oma kaupa iseäranis odavalt müüma hakkavad. Inimesed lähevad juba eelmisel õhtul kaupluste juurde telkima, et varakult kohal olla. Müük toimub ka internetisaitide kaudu. Eelmisel aastal oli meie pere sellel ajal Kanadas. Sellel aastal ei teagi, ehk peaks ka telkima minema. Telki pole ainult:) Võtsime esialgu plaani, et teeme autoga tiiru, et suur hullust oma silmaga kaeda ja pärast Stockmanni hullude päevadega võrrelda:)
Selliste müügistrateegiatega loodavad viimasel ajal madala käibe üle nurisevad kaupmehed end pisut turgutada, kuigi olen ka ameeriklaste hulgas kuulnud viimasel ajal arutelusid mõttetute kingituste ostmata jätmisest. See aga polegi lihtne, sest kaupmehed mõtlevad üha uusi kiusatusi välja, näiteks osta üks, saad kaks pealekauba. Ja ma ei räägi siin WC paberi rullidest.

Kas peale aastavahetust tuleb suur vaikus nagu Eestis? Ei mäleta küll, et eelmisel aastal poed nädalateks inimtühjadeks oleks jäänud. Aastavahetusel müümata jäänud kauba saab siis taaskord odavamalt kätte, dollar tükk või nii:)

Teie soov, palun?

Eesti saatkonna ukse taha tuli soliidne pikas mustas mantlis mees ja vajutas kellanupule.

- Tere! Mis mureks?

- Tere! Ega teil ei ole juhuslikult mõnda vaba ja vallalist naist saatkonnas, kes sooviks minuga abielluda?

- Hmm, ee-ei ole. Tõesti ei ole. Ei oska teid aidata.

- Kahju. Head päeva!

Mees jätkas oma teekonda ja astus kõrval asuva Bulgaaria saatkonna ukse taha. Huvitav oleks olnud teada, kas ta lõpuks ka kedagi leidis. Mõni saatkond sadade hulgast ehk andis vähemalt lootustki.

Nädal meedias siinpool maakera

Mis on jäänud meelde selle nädala meedias kajastatust?

- Arutletakse selle üle, et tervihoiureformi nime all planeeritakse tegelikult vaid maksude tõstmist. Maksustatakse rikkad. Ka iluoperatsioonidele tuleb maks peale, mida rahvasuus 'botax'-ks nimetatakse. Tulised arutelud käivad abordikulude katmise/mittekatmise osas.

- Üha enam lapsi jääb peredes nälga ja lapsevanemad käivad toiduabipakikeste järel. Kui ma videoklippe vaatasin, siis tundus justkui pilt ei taha sisuga kokku minna. Kui vaesusest räägivad ülekaalus emad, kelle ümber siblivad ülekaalus lapsed, ei oskagi kohe seisukohta võtta...

- Tööpuudus on endiselt tõusuteel, ületades 10%. On osariike, kus külad vaid töötutest koosnevadki.

- Fooliumhappe tablettide liigne tarvitamine tekitab rinnavähki. Ravimite kõrvaltoimetest, sh rasedusvastaste ravimite negatiivsest kõrvalmõjust räägitakse järjest sagedamini.

- Riik on avaldanud soovitused, mis ütleb, et regulaarsete rinnavähiuuringute tarbeks pole mõtet raha kulutada enne 50. eluaastat (siiani on seda tehtud alates 40.eluaastast).

- Arvatakse, et tulistamine Fort Hoodi sõjaväebaasis oleks olnud ärahoitav.

- Loodetakse, et valede toitumisharjumustega hakkab tegelema riik. Minu meelest oleks siin tõepoolest vaja mingit riiklikku poliitikat kasvõi selleks, et asendada koolides rämpstoit tervislikumaga. Hiljem on harjumusi juba raskem muuta.

- Kulud haridusele kasvavad.

- Oprah hakkab lavalt lahkuma.

- Hoiatatakse, et kõik, mille te internetimaailma sisestate, kaob teie kontrolli alt ja võib olla kasutatud 'halbade' poolt, olgu selleks siis isiklikud fotod Facebookis või krediitkaardi nr maksukorraldusel.

- Leedus, endises loomafarmi hoones, hoidis Bushi valitsus salaja terrorismis kahtlustatavaid. Meedia rõhub sellele, et Leedu kui endine NL riik oli valmis kõike tegema, et NATOsse saada, mida ta ka vastutasuks sai. Hmm, räägiti, et ka Eestiga olla sellist tehingut arutatud, aga me olnud pisut targemad?:)

- Arutletakse selle üle, kas Obama reis Hiinasse omab rohkemat kasu kui tavaline turismireis. Igal juhul on hiinlased usinasti Ameerika autotööstust taas järje peale aitamas. Vähemalt üks positiivne uudis:)

- Jätkub arutelu ümber Afganistani saadetavate/mittesaadetavate lisavägede osas.

Kuidas me Belgia vastuvõtul käisime

Istume autosse, sisestame aadressi - linn, maja nr, tänav - ja asume GPSi juhatusel teele. Kohale jõudes leiame end pimedalt tänavalt, paremalt vaatab vastu tühi park, või siiski pigem võsa, vasakul paistavad väikesed individuaalelamud. Sõidame vaikselt edasi ja uurime ümbrust. Ei ühtegi residentsi, saatkonda või muud suuremat maja kutsuvate tuledega akendes, mitte ainsamatki pidulikus riietuses inimest ringi liikumas ega diplomaatilise numbriga autot riikide esindajaid kohale toimetamas. Kontrollime aadressi kutsel, sisestame uuesti, teeme veel ühe ringi - ei miskit, ikka sama seis. Ühtäkki märkame pidulikus sõjaväevormis mehi tee ääres seismas ja nõutult ümbrust uurimas. Pargime auto tee äärde ja liitume nendega, sest mure, nagu arvata võib, on sama. Nüüd näeme ka diplomaatiliste numbrimärkidega autosid meist mööda kihutamas. Mõned peatuvad ja liituvad meiega. Teisel pool teed hakkab silma nõutu Jaapani kindral veel nõutuma autojuhiga.

Mõned meist üritavad helistada. Tulutult. Vastajad kas ei tea, kus asub Belgia residents või nad lihtsalt ei võta toru. Naljatame, et kusagil on kindlasti varjatud kaamera...

Rahvast koguneb veelgi. Meiega liitub ka üks paljasjalgne lühikestes pükstes kohalik mees, et pärida, mis tema kodutänavas toimub.

Paar meest otsustab minna targemaid majaomanikke otsima - ehk on residents siiski kusagil läheduses. Kujutan elavalt ette kohalike üllatust kui näiteks Tallinnas Nõmmel mõnel vaiksel tänaval hakkaks kogunema vormis mehi, kes Hiina saatkonda otsiks. Päris naljakas tundub.

Läheneb politseiauto, kes meie kätevehkimise peale peatub, sini-puna-valgevärvilised tuled silmipimestavalt vilkuma sätib, mure ära kuulab, helistab, uurib ja teatab lõpuks, et oleme vales kohas. Ahhaa... no seda me ju kahtlustame isegi:) Peale natukest telefonidega suhtlemist selgub, et aadressil, mis kutsel esitatud, on väike viga - maja number, mis on tavaliselt neljakohaline, on vales järjekorras. Ka seda me kahtlustasime:)

Õige number leitud, asume taas teele. Otsimine on aga raskendatud, eriti kui kaaslasteks on pimedus ja närviliselt tuututavad autod sinu auto taga (siin armu ei anta). Leiame maja, lossi pigem, mis tundub residentsiks sobivat (Belgia ju ikkagi), kuid kõrged raudsed sissepääsuväravad on suletud. Ühest august õnnestub siiski sisse saada, kus peale endi tutvustamist teatatakse meile, et kahjuks on parkla autosid täis ja meil tuleb kusagil kõrvaltänavas koht leida. Selge.

Peale mõnigaid otsinguid leiame koha, pargime auto ja hakkame residentsi poole astuma, kuhu selgub, viib ainult pime ja kitsas üherealine autotee. Ja jalakäijad?... eks nad ise tea, millega riskivad... Kuigi jah, mulle teadaolevalt on jalakäija autoteel viibimine lausa seadusevastane.

Aga kohal, peale rohkem kui tunniajalist hilinemist, me lõpuks oleme.

Peale klaasitäit veini, mõnede tuttavate teretamist ja pildile poseerimist jõuab kätte aeg koju minna.

Seekord siis sedamoodi.

Aadress jääb kindlasti kauaks meelde nagu sellistel puhkudel ikka:)

Pühapäeval oli suvi

Pilveribata 24-kraadise soojuspügalaga puhkepäev tõi tänavale ja parkidesse hulgaliselt inimesi. Nii ka meid. Potomaci jõel, üsna linna lähedal asub väike Roosevelti-nimeline saar, paraja jalutuskäigu suurune ja sinna oma sammud sel ilusal soojal päeval seadsimegi. Panen üles mõned pildid.

Saarele pääseb vaid üle jalakäijate silla, jalgrattad ja autod tuleb jätta parklasse.Vaated linnale avanevad hoopis teise nurga alt.Punased lehed tekitavad rõõmsa meele.Madusid oleme kohanud nii siinsel saarel kui mujal looduses samuti, eriti veekogude ääres. Lõpuks sain ühe uudishimuliku ka pildile: Water Snake'i pesakond tundus pesitsevat otse raja kõrval, kus siblis nii suuremaid kui väiksemaid. Üritasin suuremat ja julgemat mahutada ühele pildile, aga selgus, et tegemist on väga pika maoga, kelle saba tükk aega oodata andis.Wikipediast sain hiljem teada, et kui teda liiga kaua tülitada, võib ta rünnata. Mürgine see madu küll ei ole, aga haavale pihustab antikoaguleeruva ainega sülge. Meil läks seekord õnneks:)

Värve jätkub tõenäoliselt talveni. Kuigi jah, ilm võib ka siinkandis praegusel aastajal äärmiselt muutlik olla - suvest võib paari päevaga saada talv ja vastupidi, mis minu jaoks on endiselt harjumatu, sest ühel päeval tõmbad külma tuule varjuks selga talvejope, teisel päeval otsid üles taas t-särgi. Aga mis saaks eestlastel olla selle vastu kui peale lörtsisegust Kadripäeva saabuks paariks päevaks suvi, eriti nädalavahetuseks :)

Pimesooleklassika

Just sellisele järeldusele jõudsid Ameerika arstid peale päev otsa kestnud uuringuid. Tõsi küll, esialgu arvasid nad nii nagu meiegi, et kõhuvalu ja -lahtisus ning oksendamine viitavad mingile kõhuviirusele, kuid kuna siin on kombeks kiirabis patsienti põhjalikult uurida (ettevaatus pole liiast), siis õhtuks, peale vere-, uriini- ja tomograafiauuringuid oli pilt selge - pimesoolepõletik. Klassikaline pimesoolepõletiku patsient olevatki 7-aastane, ebamäärase kõhuvalu ja oksendamise all kannatav laps. Veel samal õhtul tehti operatsioon ja koju lubati järgmise päeva õhtuks.

Jälle uus kogemus. Mis meelde jäi? Suur haiglahoone. Korralikult läbi mõeldud süsteem, seda alates kiirabiuksest sisenemisest kuni haigla uksest väljumiseni. Palju ootamist. Tavapärasest vähem naeratavaid arste-õdesid. Üleüldse väga palju õdesid-assistente-arste ringi liikumas. Patsiente ka muidugi palju. Turvatunne, et sinu eest hoolitsetakse, isegi siis, kui ootamine vahepeal tundidepikkuseks kujunes. Väga palju bürokraatiat, st paberite täitmist, st tähendab korduvalt sarnastele küsimustele vastamist (jällegi kindluse mõttes). Iga protseduuri üksikasjalik selgitamine nii meile kui lapsele, misjärel aeg-ajalt küsitleti meid, kas me ikka aru saime, millega tegemist on ja võeti allkirju ka, et oleme toimuvaga nõus.

Kui päev kiirabis meenutas paastupäeva, sest süüa meile ei pakutud, siis järgmine päev haiglas tegi selle tasa - menüü anti ette ja paluti valida meelepärane. Peab ütlema, et restoranitoit see just olnud, aga asja ajas ära.
Omaette kogemus oli ravimite ostmine. Igal haiglal on oma apteek. Peale seda kui arst on sisestanud arvutisse vajalikud andmed, tuleb leida apteek ja võtta järjekorranumber, st seista selleks järjekorras. Number käes, ootas mind järgmine järjekord, mis osutus umbes tunnipikkuseks ja mis tähendas ootamist suures ootesaalis, numbrid seinal jooksmas, nagu pangas. Lõpuks, kui järjekord käes, suundud teenindaja juurde, kes suurde läbipaistvasse purki mitmevärvilisi tablette puistab ja kaheleheküljelise instruktsiooni kaasa annab. Raha ei küsita.
Kokkuvõtteks. Positiivne mulje jäi. Kuigi jah, narkoosiõde pisut pahandas meiega, et me kohe kõikidele küsimustele vastata ei osanud ega teadnud lapse kaalu ja pikkust Ameerika süsteemis. Ometi oli laps ooteruumis eelnevalt kaalutud-mõõdetud. Topeltkontroll ruulis iga järgmise astme puhul ja see oli väga tüütu.
Aga see kõik on tühiasi - peamine, et taas rivis:) Arve muidugi tuleb hiljem ja veel pole teada, mitu nulli numbri lõpus on.

Kaks nädalat Ameerikas

Kaks nädalat sõprade seltsis möödus kiiresti, liiga kiiresti, et kõike esialgu planeeritut teoks teha. Eriti superheade sõprade puhul, mil tahaks reisiseiklustele lisaks ka lihtsalt üksteise mõnusat seltskonda nautida, olgu siis hommikukohvi või õhtuse õlle-veini juurde.

Mõned päevad veetsime New Yorgis ja ülejäänud aja Washingtonis ning selle ümbruse huviväärsusi külastades. Toronto jäi seekord nägemata, saared samuti, aga midagi jäägu ka järgmiseks korraks, eks ole:)

Kahe nädala sisse mahtus tegelikult päris palju vaatamist-kogemist-elamusi ja ma ei hakkagi siikohal kõike lahti seletama - Silja tegi töö minu eest ära:)

Aga kui lühidalt kokku võtta, siis kohad, kus käisime olid järgmised.

New York: Brooklini sild, Vabaduse sammas, Ellioti saar, Times Square, Manhattan, suur ja põnev rikkaliku valikuga juutidele kuuluv elektroonikakauplus, MET-muuseum, hiinalinn, Rockefelleri keskus, olematute kaksiktornide plats mälestustega kirikuga, Portugali restoran, öine vaade Empire State Buildingult...

Washington ja selle ümbrus: Washington Mall, Valge Maja, kongressihoone, National Cathedral, mitmeid erinevaid memoriaale, restorane ja rahvuskööke, loomaaed, Luray stalaktiidikoopad, Skydrive rahvuspargis karudega puu otsas ja kitsedega tee ääres, kaljuturnimine Great Fallsi ja Potomaci jõe äärt pidi, Halloween Georgetownis, muuseumid, outletid, öine hulkumine meie maja katusel...

Keegi on kunagi öelnud, et elus polegi muud tarvis kui häid sõpru, kellega koos ringi hulkuda. Aitäh, armsad sõbrad, koosveedetud toredate päevade eest! Uute kohtumisteni!