Minu järjekordne ämber

Enne kui Araabia Ühendemiraatide atashee abikaasale küllamineku ette võtsin, tutvusin Wikipedia abil pisut selle kauge riigi elu-oluga. Tegemist olevat ühe rikkama, kaasaegsema ja liberaalsema riigiga Araabiamaa riikide seas, isegi riietus olevat nüüdisajal pigem läänelik, väitis Wikipedia. Selle teadmisega ja varasematele kogemustele tuginedes (olen mitmeid kordi varemgi islamiriikide esindajatega koos olnud) käitusin nii nagu igal teiselgi koosviibimisel ja tundsin ennast vabalt. Aga selgus peagi, et liiga vabalt. Klõpsisin endale parasjagu mõningaid pilte seltskonnast kui ühtäkki majaperenaine teiste taha varju hüppas, seletades, et tal pole rätikut peas ja seega teda pildistada ei tohi. Ma ei tea isegi miks, aga hirmus piinlik hakkas. Kõik need pilgud, mis minu poole pöörasid panid mind tundma nagu esimese klassi juntsut, kes pahateoga hakkama on saanud.

Toit oli tõeliset hea, kuhjasin taldrikule mitmesuguseid eksootilisi maitseid.Kohaletulijaid oli seekord erakordselt palju. Siin on vaid osa meist.Ja siin laual osa meie rinnasiltidest.

Mõned väljavõtted Vikipediast ka.

Kuumade tuulte ja liivatormide maa. Kuulub maailma rikkamate riikide hulka (õli-rikas rahvas). Tulevikuprojektide hulka kuuluvad maailma kõrgeim pilvelõhkuja (pilvelõhkujaid pidi seal palju olema, sest kõrgeim torn peab just nende riigis olema), kõige kallim ja luksuslikum lennujaam, kõige suuremad kunstsaared, kõige suurem shopingukeskus ja Disneylandist kaks korda suurem Dubailand ning tuleviku Olümpiakeskus.

USA 11. septembri tragöödia peamisi rahastajaid ja organiseerijaid (piloodid olid selle riigi kodanikud). Tänaseni pole vaieldud selgeks piire naaberriikidega ja saarte omandit Pärsia lahes, seega täpne ametlik pindala puudub. Liberaalseim ja avatuim islamiriik Kesk-Ida riikidest, kus isegi alkoholi tolereeritakse, küll teatud tasemeni ja peamiselt saab seda osta hotellide restoranides. Enim probleeme on riigil mittekodanikega, kes moodustavad 80% kogu elanikkonnast, enamus Indiast ja kellest tööandjad viimase välja pigistavad, teades, et riik nende õiguste eest seista ei saa. Homosid ei sallita ja neile võidakse määrata surmanuhtlus. 2.7 meest on ühe naise kohta. Keskmine eluiga 78 aastat. Ainuüksi pealinnas Dubais elab 1.6 milj inimest. Ja kuigi riietuda tohib nii vana hea kombe kohaselt pikka ürpi kui läänelikumasse rõivasse, siis näiteks randa minnes tuleb järgida kohalikke reegleid. Vastasel juhul võid leida end arestikambrist.

Nii ütleb Vikipedia, aga tundub, et sellesse infosse tuleb kerge reservatsiooniga suhtuda.

Kas Eesti vajab esileedit?

Kas Inglismaa vajab kuningannat? Selle üle vaieldi siis, kui me Londonis oma kolme aastat veetsime ja arvatavasti vaieldakse siiamaani. Igal aastal toodi välja kuningliku perekonna ülalpidamise kulud ja üritati seostada neid turismist riiki voolavate rahavoogudega. Turism on Inglismaa üks peamisi sissetulekuallikaid ja inglased usuvad, et oma osa selles on riigi kuninglikul aural. Kui palju ja kas see katab kuningapere megakulutused, selle üle tõenäoliselt jäädaksegi vaidlema.

Kas Ameerika vajab esileedit? Ei ole ma veel kuulnud, et selle üle vaieldaks. Või et toodaks avalikkusele välja tema palga- ja esinduskulud, arutletaks rolli üle. Ma ei usu, et see teema tabu oleks (siin polegi vist tabuteemasid), aga seda siin lihtsalt ei tehta. Pealegi on esileedi roll must-valgel paberil kirjas.

Külastasime nädalavahetusel Ameerika ajaloomuuseumi. Seal oli väga palju rahvast, nagu vabadel päevadel ikka, kuid kuna muuseum oli suur, siis oli ka ruumi piisavalt, jagus kõigile. Osade sektsioonide ees tuli lihtsalt pisut järjekorras oodata, et väljapanekuteni jõuda. Erandiks oli järjekord, mis viis esileedide sektsiooni, kus ootasime uskumatult kaua, üle tunni, et kõike seda butafooriat, millega riigi esimesed leedid end aegade algusest peale ümbritsenud on, oma silmaga näha. Niisiis võiks naljatamisi küsida - mis on kõige olulisem Ameerika ajaloos? :)

Ja nüüd võiks küsida, kas Eestil on vaja esileedit? Eks ole, igasugu arvamusi on siiamaani olnud, alustades sellest, et istugu kodus, olgu vait, jätkaku oma erialast tööd ja ärgu kulutagu maksumaksja raha, kuni selleni, et näidaku ennast võimalikult sageli rahvale, võtku sõna rahvale olulistel teemadel... Hmm, aga ma arvan, et kui selles küsimuses rahvahääletus korraldada, kuuluks häälteenamus siiski esileedi kui täiskoha pooldajatele. Või mine tea:)

Ise arvan, et senikaua kui tahame kuuluda arenenud riikide hulka - meeldib meile ju mõelda endast kui arenenud Põhjamaa riigist - peame esindama Eestit samamoodi, nagu seda teevad nemad. Ei ole võimalik, et presidendi abikaasa suudaks täita kahte rolli - külalisi võõrustades ja mööda ilma ringi lennates riiki esindada ning samal ajal olla hea meditsiiniõde. Või mine tea:)

Tulge meile naabriks

Selline pakkumine ootas meid uue korteri laual.

Jah, kolisime jälle. Seekord tõsi küll, enda initsiatiivil, põhjusel, et diplomaatidele, kes meid õhtusöökidele on kutsunud, vastuküllakutseid esitama hakata. Pisut suurema korteri, mis Eesti poolt ette antud eelarvesummat ei ületaks, saime läbirääkimiste teel siinse Dittmar Co juhtkonnaga tänu sellele, et oleme olnud head kliendid, seda juba üle poolteise aasta. Eks anna siingi ennast kinnisvaraturu madalseis tunda nõnda, et see meile kasuks tulnud on. Kliente tuleb ju 'püüda' ja hoida. Meie hoiame omalt poolt suhteid ja kõik on rahul.

Nii et tulge meie majja elama. Teie saate hea elamise ja meie natuke raha:)

Hõh, aga fotokaamera pean parema muretsema. Seebikarp ikka häid pilte ei tee, olgu see siis või viimase malli järgi. Üks tuttav, kes hiljuti külas käis, andis häid näpunäiteid, kuidas kaamerat valida. Peale seda, kui olen tema poolt soovitatud mudelid poeriiulil 'ära katsunud', tellin kaamera internetist, sest nii tuleb odavam. Või kannatan paar nädalat, kuni hinnad langevad ja ostan poest.

Ei käinud valimas

Ei käinud jah. Esimest korda selle Eesti vabariigi aja jooksul. No keda valida, kui mitte kedagi ei tunne. Ühte inimest tean hästi, kuid see erakond mulle ei istu. Õieti ei oska ma enam ühtegi erakonda eelistada. Ja seepärast ei läinudki valima. Ei teagi, kas peaks nüüd südant valutama, et kodanikukohus jäi täitmata. Et oleksin võinud end kõikvõimalike lubadustega kurssi viia. Võib-olla. Aga võib-olla oli see halbadest valikutest parim, mis ma teha sain. Küllap kohalikud teavad paremini, kes on tegija, kes lubaja.

Hommikusürpriis

Samal ajal kui ameeriklased on asunud presidenti tema suurte sõnade taga tegusid nägemata aktiivsemalt kritiseerima, määratakse presidendile Nobeli rahupreemia.
Dollar kukub, Lähis-Ida konflikt teravneb, tervihoiusüsteemi reform on pidurdunud, Afganistaani planeeritakse saata lisajõudusid, töötus on kasvanud 10 protsendini...

Järjest juurde lisandub neid, kes on temas pettununa tänavale piketeerima tulnud. Valge maja ees võib näha õpilasi, kes ei jõua õppemaksu tasuda, rahupooldajad, kes Ameerika teisest otsast ametisse pühitsemise päevale lendasid ja nüüd seda rahu ei paista kusagil...

Teravalt tunnetati siinpool ka lüüasaamist olümpialinna valikul Kopenhaagenis. On tunda usu languse tendentsi, seda nii mustade, kellest enamus hääletas praeguse presidendi poolt kui ka nende 50 protsendi valgete poolt, kes talle oma hääle andsid.

Teisest küljest näitab preemia määrmine maailma poolehoidu ja toetust presidendi püüdlustele rahu saavutamise suunas. Andkem talle aega, ütlevad poolehoidjad. Ta on olnud võimul peaaegu aasta juba ja ei mitte midagi, kritseerivad teised, järjest hullemaks läheb.

Ameeriklased on kärsitu rahvas. Pealegi ei ole rahupreemia mitte kergendus, vaid pigem suurendab seda niigi rasket ja vastutusrikast koormat presidendi õlul. Kogu maailm loodab ju. Eks tulevik näitab.

Aga mulle meenus kogu selle loo peale Karlsson katuselt:)

Teeninduskunst

Eelmise aasta kevadel soetasime Ameerikast Sony arvuti ja fotoka. Sel suvel hakkasid streikima mõlemad ja sügisel tagasi Ameerikasse saabudes tuli nendega miskit ette võtta. Kauplusekett Best Buy - kauplus, kust läpaka soetasime - võttis arvuti kaheks nädalaks enda kätte. Seega tuli katsuda lihtsalt ilma selleta vahepeal hakkama saada.

Fotokaga nii lihtsalt ei läinud. Meid kuulati ära ja paluti minna kauplusse, kust selle soetasime. Mis seal ikka, pool tundi sõitu ja kohal. Seal kuulati taas meie mure ära ja anti Sony esinduse kontaktandmed, kuhu paluti ise helistada. Helistasime. Pool tundi kulus, et kõik tiraadid lõpuni kuulata, teate küll, need mis ütlevad, et kui teil on selline või selline mure, siis valige nr 1, aga kui hoopis selline, siis nr 2 jne, aga kui ükski pakutud valikutest ei sobi, siis helistage numbril xxx. Helistasime soovitatud numbril ja kõik hakkas otsast peale, kogu lugu samamoodi - press no 1 or press no 2...

Ahjaa, kõned algavad alati ühtemoodi, a la täname helistamast ja meie poole pöördumast oma murega, meil on selle üle väga hea meel... ja muud aegakulutavad viisakused.

Noh, kuulad kõik need aparaadid ära - mis sul muud üle jääb - kuni lõpuks tervitab sind teiselt poolt lihtsalt vaikus. Kõik, ei miskit enam.

Alustad siis uuesti ja arutled, et kuna tööpäev hakkab õhtusse jõudma, siis on ehk kõik lihtsalt ära läinud. Ja võib-olla tuleb homme uuesti proovida. Aga ootad ja kuulad ikka, ja ennäe, sealt tulebki vähe aja pärast soovitus pöörduda nende poole e-maili teel.

Pöördume ja ootame viis päeva. Ei miskit.

Helistame uuesti. Seekord õnnestub isegi päris inimene toru otsa saada, peale kõikide tiraadide ärakuulamist muidugi. Räägid talle taaskord mure ära, edastad kõikvõimalikke andmeid - ostukuupäev, seeria nr, tüüp, garantiilepingu nr, enda andmed jne. Seejärel saabub vaikus. Paari minuti pärast edastatakse meile uus telefoninumber, millele helistada. What a ....! Helistame-helistame, thank you, mis meil muud üle jääb!

Jah, loomulikult algab kõik jälle otsast peale. Algul räägivad sinuga masinad, siis saad kellegi isegi toru otsa, räägid probleemist otsast peale, edastad andmed ja siis saabub vaikus. Aga oh õnne, paari minuti pärast tuleb hääl torusse tagasi ja teatab, et Sony firma saadab meile posti teel tühja karbi, mis neile tagastada tuleb, koos vigase fotokaga muidugi.

.

Nädala pärast oli instruktsioonidega karp kohal. Sinna toppisime oma fotoka ja saatsime ettenähtud aadressil tagasi. Ja kümne päeva möödudes saabus fotokas - nagu uus. Või ongi uus, siiani aru ei saa.

.

Ehhee, saan jälle pildistama hakata:)

Pildid ameeriklaste vastuvõtust

Need pildid, tõsi küll, on juba pooleteise aasta tagusest üritusest, kuid kaitseväe vastuvõttu uhkes Välisministeeriumi hoones peetakse igal aastal. Pildid jõudsid just kohale:)

Ootevalmis ruum, üks paljudest

Sealt nad hanereas tulevad - Kaitseministeeriumi- ja sõjaväejuhtkond ees, abikaasad tagapool.

Tundub, et 'black-tie dresscode' Ameerikas ei tähenda ilmtingimata pikki kleite, nii nagu see Euroopas tavaks on.Kätlemine

Selline on Ameerika vorm last ootavale tegevteenistujale
Kõned
Muusikat
Pisut kosutust
Meie jäime pildile seekord esindajatega Austraaliast. Mehe vanaisa, muide, on eestlane:)

Ahjaa. Selliste üritustega kaasneb alati kleidimure. Aga minul on vedanud. Ämma 5-6 aastat tagasi õmmeldud kleit istus endiselt kenasti ja pälvis võõrustajate kiidusõnu. Aitäh sulle, Viia!