Hommikusürpriis

Samal ajal kui ameeriklased on asunud presidenti tema suurte sõnade taga tegusid nägemata aktiivsemalt kritiseerima, määratakse presidendile Nobeli rahupreemia.
Dollar kukub, Lähis-Ida konflikt teravneb, tervihoiusüsteemi reform on pidurdunud, Afganistaani planeeritakse saata lisajõudusid, töötus on kasvanud 10 protsendini...

Järjest juurde lisandub neid, kes on temas pettununa tänavale piketeerima tulnud. Valge maja ees võib näha õpilasi, kes ei jõua õppemaksu tasuda, rahupooldajad, kes Ameerika teisest otsast ametisse pühitsemise päevale lendasid ja nüüd seda rahu ei paista kusagil...

Teravalt tunnetati siinpool ka lüüasaamist olümpialinna valikul Kopenhaagenis. On tunda usu languse tendentsi, seda nii mustade, kellest enamus hääletas praeguse presidendi poolt kui ka nende 50 protsendi valgete poolt, kes talle oma hääle andsid.

Teisest küljest näitab preemia määrmine maailma poolehoidu ja toetust presidendi püüdlustele rahu saavutamise suunas. Andkem talle aega, ütlevad poolehoidjad. Ta on olnud võimul peaaegu aasta juba ja ei mitte midagi, kritseerivad teised, järjest hullemaks läheb.

Ameeriklased on kärsitu rahvas. Pealegi ei ole rahupreemia mitte kergendus, vaid pigem suurendab seda niigi rasket ja vastutusrikast koormat presidendi õlul. Kogu maailm loodab ju. Eks tulevik näitab.

Aga mulle meenus kogu selle loo peale Karlsson katuselt:)