Täna tunnen taas, et olen kuidagi ära vintsutatud. Väsinud ja tüdinud. Väsinud pidevast ootamisest ja hektilisest tõmblemiset ja sellest, et ei saa oma elu üle enam ise üldse otsustada. Kõik otsused tehakse meie eest ja kusagil mujal ja kurat seda ise teab, millise loogika alusel.
Eile käisime taas korterit vaatamas. See nagu sobivat meile. Olla nagu otsustatud. Meil jääb nüüd üle oodata, millal korteri praegused elanikud (viie lapsega pere) uue eluaseme leiavad (Tartus!), et siis oma kodinad sisse tassida. Kui kaua see aega võtab, täpselt ei tea. Ja ma pole sugugi kindel selle otsuse lõplikkuses.
Jätkub elu kastide vahel. Küsimus - ega sa ei tea, millises kastis mu tossud või raamat on? - on igapäevane.
Just. Üks mu sõber ütles tabavalt, et minu selle aasta motoks olevatki 'Täpselt ei tea...'
Täna on reede ja ma olen väsinud, nagu oleks selja taga pikk ja raske töönädal olnud, selle vahega, et rõõmu tehtust ei tunne. Tahaks nädalavahetuseks koju sõita ja enam mitte tagasi tulla.
30.9.10
26.9.10
Sunnismaisus tänapäeval
'Ma pole kunagi midagi nii pidanud müüma, et ise peale maksan', ütles vend kui notar päranditunnistuse eest meilt raha küsis ning samal ajal ise korterile uut omanikku vormistas. Mina nii ei mõelnud, mul oli hea meel, et korterist õnnestus vastu sügist lahti saada. Imestasin hoopis, et uue korteriomaniku isale, kelle nimele elamine vormistati, oma nime kirjutamine raskusi valmistas. Aga selliseid inimesi elabki seal, meenutas vend mulle minevikku. Jah, tuli meelde küll.
Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.
Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.
Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.
Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.
Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.
Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.
Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.
Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.
16.9.10
Sümbioos
Astusime parasjagu koolilastega mööda Kompanii tänavat (miks sellel tänaval küll selline nimi on?) Tartu Loodusmaja seenenäituselt kooli poole kui silma hakkas üks kõnniteel möödujaid kõnetav vibalik noormees, kaabuga käsi pikalt välja sirutatud. Jõudes temani kõnetas ta mindki.
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...
Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)
Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...
Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)
Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)
15.9.10
Kolime, ei koli, kolime...
Ei, me ei kolinud Supilinna. Me pole kusagile kolinud. Oleme oma korteriotsingutega, kuhu on nüüdseks kaasatud kõik Tartu kinnisvarabürood, jõudnud algusesse tagasi - selle vahega, et tõdemus, et kortereid, mis meile ette antud piirmäära mahuks, siin lihsalt ei ole. Kui me just kusagil Annelinna tagarajoonis elada ei soovi. Ei, tänan, enne kolin koju tagasi. Nagunii on enamus asju kohale toimetamata ja lahti pakkimata. Kõnnin nende vahel nagu zombi ringi, ei tea, kuhupoole samme seada.
Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.
Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!
Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.
Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.
Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!
Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.
12.9.10
Supilinnast leiab igaüks midagi
Mis on Supilinnas head? Supilinn on väike, küllap tunnevad siin kõik kõiki. Supilinnas on ainult üks pood, lihtne.Elamist leiab siit igale maitsele ja ühiskonnakihile. Võib osta ka virtuaalse korteri.
Seintelt ja siltidelt leiab kõiksugu informatsiooni.
Jänestel on oma matkarada.
Halb on see, et siin on palju kurje koeri ja peaaegu igast nurgast välja hiilivaid natuke häälest ära joomaseid kodanikke, kes kümne paiku hommikul 200-grammiseid veinipudeleid müüjalt nuruma tulevad ja siis kesktänaval valjuhäälselt ilmaasju arutama asuvad.
Muidu pidavat elu siinkandis veerema nagu hernes.
9.9.10
Veereme edasi
Veerevale kivile ei pidavat sammalt peale kasvama. See on hea, sest meie pere peab oma kimpsud-kompsud jälle kokku korjama ja kolima hakkama. Käsk on vanem kui meie, räägitakse, ja paber on tähtsam kui inimene, see olevat ka absoluutne tõde.
Peale pikki arutelusid jaanuariast alates on tänaseks jõutud järeldusele, et hetkel me sellises hinnaklassis elamispinnal, kuhu end hetkel sisse seadnud oleme, resideeruda ei tohiks. Seda niikauaks, kui vastav riiklik regulatsioon paigas on, mis kehtestab kolledži ülemale ettenähtud elu- ja tööruumide nõuded. Regulatsioon pidavat nüüd töösse antama ja see võib võtta aastaotsa aega. Siis võime tagasi kolida, arvatavasti samasse majja kui see vaba on ja kehtestatud nõuetele vastab, muidugi. Senikauaks tuleb meil odavam ja väiksem elamispind otsida. Nii me siis otsime jälle. Aga see siin pole ju valikutelinn Tallinn, nagu eelmine kogemus nätas. Õnneks on meil üks tubli maakler, kes juba nagu perearst meie probleeme teab, kohalikku turgu hästi tunneb ja lahendusvariante otsida aitab, kuigi vahendustasust on temagi siiani ilma, sest lepinguni jõutud ei ole.
Huvitav, kui mitu korda tuleb meil selle nelja aasta jooksul siin väikeses Tartu linnas kolimine ette võtta? Ja kuidas ma seletan seda oma väiksemale lapsele, kes on just koolitee selgeks saanud, omale naabruskonnast mängukaaslased leidnud ja meidki temale omasel kombel naabritega tuttavaks teinud. Öeldakse, et lapsele tuleb ausalt rääkida, nii nagu asjad on. Aga ma ei tea, kas ta sellest aru saab. Endalgi mõistus tõrgub, sest kui vajalikke regulatsioone oleks hakatud ette valmistama jaanuarist, poleks meil vaja end taaskord katsejänestena tunda.
Läbi kõige selle sebimise on Tartu pakkunud tasakaaluks palju positiiivseid elamusi. Päike paistab endiselt ja on soe. Sõbrad käivad külas. Minutitega saab punktist a punkti b, jalakäija on inimene ja jalgpallitrennis tegi Astrid siinsetele poistele ära :). Selle peale lubas treener Tartu jalgpallihuvilistest tüdrukutest omaette naiskonna teha. Ehh, igale poole need naised trügivad, nii see elu läheb, arvas ta :)
Nii et veereme aga edasi.
Peale pikki arutelusid jaanuariast alates on tänaseks jõutud järeldusele, et hetkel me sellises hinnaklassis elamispinnal, kuhu end hetkel sisse seadnud oleme, resideeruda ei tohiks. Seda niikauaks, kui vastav riiklik regulatsioon paigas on, mis kehtestab kolledži ülemale ettenähtud elu- ja tööruumide nõuded. Regulatsioon pidavat nüüd töösse antama ja see võib võtta aastaotsa aega. Siis võime tagasi kolida, arvatavasti samasse majja kui see vaba on ja kehtestatud nõuetele vastab, muidugi. Senikauaks tuleb meil odavam ja väiksem elamispind otsida. Nii me siis otsime jälle. Aga see siin pole ju valikutelinn Tallinn, nagu eelmine kogemus nätas. Õnneks on meil üks tubli maakler, kes juba nagu perearst meie probleeme teab, kohalikku turgu hästi tunneb ja lahendusvariante otsida aitab, kuigi vahendustasust on temagi siiani ilma, sest lepinguni jõutud ei ole.
Huvitav, kui mitu korda tuleb meil selle nelja aasta jooksul siin väikeses Tartu linnas kolimine ette võtta? Ja kuidas ma seletan seda oma väiksemale lapsele, kes on just koolitee selgeks saanud, omale naabruskonnast mängukaaslased leidnud ja meidki temale omasel kombel naabritega tuttavaks teinud. Öeldakse, et lapsele tuleb ausalt rääkida, nii nagu asjad on. Aga ma ei tea, kas ta sellest aru saab. Endalgi mõistus tõrgub, sest kui vajalikke regulatsioone oleks hakatud ette valmistama jaanuarist, poleks meil vaja end taaskord katsejänestena tunda.
Läbi kõige selle sebimise on Tartu pakkunud tasakaaluks palju positiiivseid elamusi. Päike paistab endiselt ja on soe. Sõbrad käivad külas. Minutitega saab punktist a punkti b, jalakäija on inimene ja jalgpallitrennis tegi Astrid siinsetele poistele ära :). Selle peale lubas treener Tartu jalgpallihuvilistest tüdrukutest omaette naiskonna teha. Ehh, igale poole need naised trügivad, nii see elu läheb, arvas ta :)
Nii et veereme aga edasi.
8.9.10
7.9.10
Tartus paistab päike
Mõned kurdavad, et pole justkui millestki kirjutada. Mina teemadepuuduse üle kurta ei saa. Hetkel on tunne lihtsalt selline, et võiks mõnda aega vait olla. Et mitte asjade kulgu ära sõnuda. Sest asjad liiguvad, aeglaselt ja vaevaliselt nagu eestlase loomusele kohane, aga nad liiguvad siiski.
Võib-olla ainult seda, et kooliõpilane on rahul kooliga, kuigi esialgu tuleb tema kirjapulgast lodusõpetus, eesti geel ja kollimaja.
Tudengist õpilane saabub homme Hispaaniast töölt, et ülikoolis edasi ponnistada -- ei tea, kauaks omateenitud rahast jätkub?
Ainult elamispinna osas pole veel täit selgust. Ja ise olen kah endiselt saadaval.
Aga muidu pole Tartul viga miskit. On endiselt päikese, nooruse ja heade mõtete linn. Kõik see tuleb enda jaoks lihtsalt üles leida :)
Võib-olla ainult seda, et kooliõpilane on rahul kooliga, kuigi esialgu tuleb tema kirjapulgast lodusõpetus, eesti geel ja kollimaja.
Tudengist õpilane saabub homme Hispaaniast töölt, et ülikoolis edasi ponnistada -- ei tea, kauaks omateenitud rahast jätkub?
Ainult elamispinna osas pole veel täit selgust. Ja ise olen kah endiselt saadaval.
Aga muidu pole Tartul viga miskit. On endiselt päikese, nooruse ja heade mõtete linn. Kõik see tuleb enda jaoks lihtsalt üles leida :)
Tellimine:
Postitused (Atom)