Sunnismaisus tänapäeval

'Ma pole kunagi midagi nii pidanud müüma, et ise peale maksan', ütles vend kui notar päranditunnistuse eest meilt raha küsis ning samal ajal ise korterile uut omanikku vormistas. Mina nii ei mõelnud, mul oli hea meel, et korterist õnnestus vastu sügist lahti saada. Imestasin hoopis, et uue korteriomaniku isale, kelle nimele elamine vormistati, oma nime kirjutamine raskusi valmistas. Aga selliseid inimesi elabki seal, meenutas vend mulle minevikku. Jah, tuli meelde küll.

Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.

Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.

Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.

Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.