Täna tunnen taas, et olen kuidagi ära vintsutatud. Väsinud ja tüdinud. Väsinud pidevast ootamisest ja hektilisest tõmblemiset ja sellest, et ei saa oma elu üle enam ise üldse otsustada. Kõik otsused tehakse meie eest ja kusagil mujal ja kurat seda ise teab, millise loogika alusel.
Eile käisime taas korterit vaatamas. See nagu sobivat meile. Olla nagu otsustatud. Meil jääb nüüd üle oodata, millal korteri praegused elanikud (viie lapsega pere) uue eluaseme leiavad (Tartus!), et siis oma kodinad sisse tassida. Kui kaua see aega võtab, täpselt ei tea. Ja ma pole sugugi kindel selle otsuse lõplikkuses.
Jätkub elu kastide vahel. Küsimus - ega sa ei tea, millises kastis mu tossud või raamat on? - on igapäevane.
Just. Üks mu sõber ütles tabavalt, et minu selle aasta motoks olevatki 'Täpselt ei tea...'
Täna on reede ja ma olen väsinud, nagu oleks selja taga pikk ja raske töönädal olnud, selle vahega, et rõõmu tehtust ei tunne. Tahaks nädalavahetuseks koju sõita ja enam mitte tagasi tulla.
1 kommentaar:
Kallis Silva, kas sügis on südames:-) ää nugrutse, küll see päike välja tuleb ja kõik paika loksub ning saad kenasti kastide vahelt välja. Mõtlen su pääle ja saadan parimad soove sulle, et su kurbusest saaks taaskord värviline soe sügis. Kalli
Postita kommentaar