Sügis Setumaal

Plaanime tuleval nädalal erinevatest Euroopa riikidest pärit kolledži õppejõudude abikaasadega minna väljasõidule Setumaale. Üleeile tegin väikese nii öelda tutvumisvisiidi, et ise ka teaks, kuhu külalised viin :). Võtsin kaasa vanema tütre Annika ja tema sõbra, kes parasjagu Hispaaniast meil külas on ja nii me siis teele asusime.
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Sealt suundusime Lämmijärve äärde, et Venemaad üle vee kaeda. Alloleva pildi kohta arvas noorem tütar Astrid, et ta mäletab küll, see on Disney Worldis ja pahandas, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja kaasa mitte võetud :)Siis sõtsime Saatses kaks korda üle Venemaa territooriumi (siis saab öelda, et oled Venemaal ära käinud), seejärel läbisime Matsuri, kuhu EL toetuse abil hiiglasuurt Koidula piiripunkti rajatakse ja heitsime ülevalt pilgu raudteele, kus üksteise kõrval 10 paari tuttuusi läikivaid sirgeid rööpaid kenasti maha oli pandud.
Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.Päeva lõpetasime päikeseloojangu nautimisega soos -- seal, kus maa vetrub, kus kasvavad jõhvikad ja kus on nii vaikne, et seda on võimalik füüsiliselt tajuda. Laudrajal tuli vastu kaks inimest ning hispaanlane imestas, et miks me ei tereta :)Ilus on see meie väikese Eestimaa väike nurgake, mida muud ma öelda oskangi. Aitäh, Lea, meile giidi tegemast!:)