Astusime parasjagu koolilastega mööda Kompanii tänavat (miks sellel tänaval küll selline nimi on?) Tartu Loodusmaja seenenäituselt kooli poole kui silma hakkas üks kõnniteel möödujaid kõnetav vibalik noormees, kaabuga käsi pikalt välja sirutatud. Jõudes temani kõnetas ta mindki.
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...
Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)
Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar