Ei, me ei kolinud Supilinna. Me pole kusagile kolinud. Oleme oma korteriotsingutega, kuhu on nüüdseks kaasatud kõik Tartu kinnisvarabürood, jõudnud algusesse tagasi - selle vahega, et tõdemus, et kortereid, mis meile ette antud piirmäära mahuks, siin lihsalt ei ole. Kui me just kusagil Annelinna tagarajoonis elada ei soovi. Ei, tänan, enne kolin koju tagasi. Nagunii on enamus asju kohale toimetamata ja lahti pakkimata. Kõnnin nende vahel nagu zombi ringi, ei tea, kuhupoole samme seada.
Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.
Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!
Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.
2 kommentaari:
Selline limbos elamine ei ole kerge. Pea vastu! Küll kunagi selgus tuleb.
Oh, Annelinnas on väga toredaid maju ja kortereid. Ja lõpuks, kui võrrelda kasvõi NYC või Washingtoniga, pole see kaugus Riiamäest üldse mingi kaugus. Tasub osta-üürida mingi neljatoaline korter ja see oma soovi järgi kujundada.
Postita kommentaar