Veerevale kivile ei pidavat sammalt peale kasvama. See on hea, sest meie pere peab oma kimpsud-kompsud jälle kokku korjama ja kolima hakkama. Käsk on vanem kui meie, räägitakse, ja paber on tähtsam kui inimene, see olevat ka absoluutne tõde.
Peale pikki arutelusid jaanuariast alates on tänaseks jõutud järeldusele, et hetkel me sellises hinnaklassis elamispinnal, kuhu end hetkel sisse seadnud oleme, resideeruda ei tohiks. Seda niikauaks, kui vastav riiklik regulatsioon paigas on, mis kehtestab kolledži ülemale ettenähtud elu- ja tööruumide nõuded. Regulatsioon pidavat nüüd töösse antama ja see võib võtta aastaotsa aega. Siis võime tagasi kolida, arvatavasti samasse majja kui see vaba on ja kehtestatud nõuetele vastab, muidugi. Senikauaks tuleb meil odavam ja väiksem elamispind otsida. Nii me siis otsime jälle. Aga see siin pole ju valikutelinn Tallinn, nagu eelmine kogemus nätas. Õnneks on meil üks tubli maakler, kes juba nagu perearst meie probleeme teab, kohalikku turgu hästi tunneb ja lahendusvariante otsida aitab, kuigi vahendustasust on temagi siiani ilma, sest lepinguni jõutud ei ole.
Huvitav, kui mitu korda tuleb meil selle nelja aasta jooksul siin väikeses Tartu linnas kolimine ette võtta? Ja kuidas ma seletan seda oma väiksemale lapsele, kes on just koolitee selgeks saanud, omale naabruskonnast mängukaaslased leidnud ja meidki temale omasel kombel naabritega tuttavaks teinud. Öeldakse, et lapsele tuleb ausalt rääkida, nii nagu asjad on. Aga ma ei tea, kas ta sellest aru saab. Endalgi mõistus tõrgub, sest kui vajalikke regulatsioone oleks hakatud ette valmistama jaanuarist, poleks meil vaja end taaskord katsejänestena tunda.
Läbi kõige selle sebimise on Tartu pakkunud tasakaaluks palju positiiivseid elamusi. Päike paistab endiselt ja on soe. Sõbrad käivad külas. Minutitega saab punktist a punkti b, jalakäija on inimene ja jalgpallitrennis tegi Astrid siinsetele poistele ära :). Selle peale lubas treener Tartu jalgpallihuvilistest tüdrukutest omaette naiskonna teha. Ehh, igale poole need naised trügivad, nii see elu läheb, arvas ta :)
Nii et veereme aga edasi.
Peale pikki arutelusid jaanuariast alates on tänaseks jõutud järeldusele, et hetkel me sellises hinnaklassis elamispinnal, kuhu end hetkel sisse seadnud oleme, resideeruda ei tohiks. Seda niikauaks, kui vastav riiklik regulatsioon paigas on, mis kehtestab kolledži ülemale ettenähtud elu- ja tööruumide nõuded. Regulatsioon pidavat nüüd töösse antama ja see võib võtta aastaotsa aega. Siis võime tagasi kolida, arvatavasti samasse majja kui see vaba on ja kehtestatud nõuetele vastab, muidugi. Senikauaks tuleb meil odavam ja väiksem elamispind otsida. Nii me siis otsime jälle. Aga see siin pole ju valikutelinn Tallinn, nagu eelmine kogemus nätas. Õnneks on meil üks tubli maakler, kes juba nagu perearst meie probleeme teab, kohalikku turgu hästi tunneb ja lahendusvariante otsida aitab, kuigi vahendustasust on temagi siiani ilma, sest lepinguni jõutud ei ole.
Huvitav, kui mitu korda tuleb meil selle nelja aasta jooksul siin väikeses Tartu linnas kolimine ette võtta? Ja kuidas ma seletan seda oma väiksemale lapsele, kes on just koolitee selgeks saanud, omale naabruskonnast mängukaaslased leidnud ja meidki temale omasel kombel naabritega tuttavaks teinud. Öeldakse, et lapsele tuleb ausalt rääkida, nii nagu asjad on. Aga ma ei tea, kas ta sellest aru saab. Endalgi mõistus tõrgub, sest kui vajalikke regulatsioone oleks hakatud ette valmistama jaanuarist, poleks meil vaja end taaskord katsejänestena tunda.
Läbi kõige selle sebimise on Tartu pakkunud tasakaaluks palju positiiivseid elamusi. Päike paistab endiselt ja on soe. Sõbrad käivad külas. Minutitega saab punktist a punkti b, jalakäija on inimene ja jalgpallitrennis tegi Astrid siinsetele poistele ära :). Selle peale lubas treener Tartu jalgpallihuvilistest tüdrukutest omaette naiskonna teha. Ehh, igale poole need naised trügivad, nii see elu läheb, arvas ta :)
Nii et veereme aga edasi.
4 kommentaari:
tüdrukute jalka on väga okei, mul tüdruk käib. neil just lõppesid liiga mängud. sünniaastaga 1995-1998 oli kokku 7 võistkonda. neist 3 väljaspoolt tallinna. mängud võitsid pärnukad.
neist nooremad tüdrukud (kellega nad koos trennis on) pidid võistlema poistega, kuna algklassitüdrukuid ei saa piisavalt kokku.
Seda on hea kuulda. Ameerikas oli samuti naiste jalgpall väga populaarne, seal siis saigi tookord algus tehtud.
anna siis teada kallis Silva, kuhu seekord kolite, Tartu on mulle alati kodulinn olnud (Räpinale lihtsalt nii lähedal) aga kui tulen detsembris, siis käiks sinu juures kindlasti läbi või saaks kokku. Mina käin Riia mäel hambaarsti juures ning Kastani tänaval peatun ühe öö sugulase juures...seejärel Tartu ja Räpina mnt:-)
Ikka ikka :)
Postita kommentaar