Kui keegi teab kedagi:)

Hääd inimesed!
Kui teil või mõnel teie tuttaval on võimalust ja tahtmist meie perele Eesti peal liikumiseks suveks mõistliku hinna eest sõiduautot välja rentida (mis ehk muidu gaaraazhis seisaks), siis andke kindlasti teada, st jätke oma kontakt mulle kommentaari. Ajaliselt oleks see juuni keskelt augusti keskpaigani. Aga sobib ka lühem aeg.

Mis sa räägid?

- Emme, mul on igav! Mul pole midagi teha. Iiigaaav ooon!!!
- Noh, tee üks suur siil...
- Midaaa??
- Nojah, tee üks suur siil ja pane sinna sisse väikeseid siile...
- Misasja ma pean tegema? Misasi see siil on?
- Hedgehog
- Aaa... jaaa...muidugi! :)

- Mom, do we have PE today? MOM! DO WE HAVE PE TODAY???
- Misasja?
- Do we have PE today?
- Mis sa räägid? Ma ei saa aru.
- Ee... kas meil on täna... ee... kas meil on täna koolis... sport?
- On küll.
- Jess!

OBX

Oli pikem pühadeaegne nädalavahetus ja käisime ameeriklaste moodi suvitamas. Mis tähendab seda, et interneti abil tuli välja valida üks tuhandetest ookeani kaldale suvituspiirkondadesse väljarentimiseks ehitatud majadest, broneerida see ja ennast kohale sõidutada. Ja loota, et ilm on ilus ning vesi soe. Broneeringu Outer Banksi (OBX) nimelisele rannikule tegid meie eest ära Ameerikas elavad eestlased, kellele selline nädalavahetus juba traditsiooniks kujunenud on, nii et ega meil kui uustulnukatel ei jäänudki muud üle kui ennast kohale vedada, s.t viis tundi maanteel veeta, ja siis end majja sisse seada.

Kilomeetrite pikkused puitmajade read ookeani serva ääristamas, majad valmistatud vineerist, nagu me naljatasime - mis tegelikult ei olegi nali. Tõenäoliselt on nad äärmiselt kerged ehitised selleks, et kui tornaado nad minema pühib, nagu siin aeg-ajalt juhtub, on kerge uuesti üles ehitada.

Maju leidus suuremaid ja väiksemaid, värvilisi ja värvituid, igale maitsele.

Meie maja kohta võis interneti vahendusel sellist infot saada: http://www.outerbanksvacations.com/rental/house.html?ID=148&Submit=Go. Selgus, et sinna mahtus meid päris palju - kokku peaaegu 20 inimest, koos väikeste ja pisut suuremate lastega. Osa meist on siin.

Õhtupoole pakkus vaheldust rannaliiva-petang
Vesi ookeanis ei olnud just soe, kuid vastukaaluks kuumale päevale siiski mõnusalt karastav - Eesti mõistes täitsa ujutav.

Loodus on omaette vaatamist väärt, nagu alati. Liivarand on täis auke, kust aeg-ajalt jooksevad suupistet otsima välja väikesed krabid. Nad on liivakarva ja väga väledad, mistõttu on neid raske märgata ja võimatu kaadrisse saada. Leidus ka teisi krabisid, kes rannal uitasid, näiteks selliseid, nagu esimesel pildil.

Suured pruunid pelikanid, kelle identifitseerimine meile alguses üksjagu peavalu valmistas, liuglesid kala jahtides aeg-ajalt üle ookeani. Huvitav on see, et kui neid rohkem koos juhtus olema, lendasid nad kolmnurgas. Ei teagi, kas see oli teadlik tegevus või lihtsalt juhtus nii. Selline näeb pruun pelikan välja Wikipedia andmetel
Ühel õhtul õnnestus meil jägida ka delfiiniparve liikumas kalda äärt pidi. Kuid head pilti teha ei õnnestunud.

Ja lõpuks. Hind kujunes üllatavalt soodsaks: kolm ööd-päeva meie neljaliikmelise pere jaoks umbes 4000 krooni, omavalmistatud õhtusöök värskest kalast sealhulgas. Nii et, hää koht ka külalistele, kes Ameerikasse juhtuvad ning vahepeal jalga puhata ja rannamõnusid nautida soovivad. Saite vihjest aru, eksole:)

Lootust on

Ameerikas võib kergelt tekkida tunne, et loodusressursid on lõppematud. Üüratud inimtühjad avarused, suured metsad, laiad mägijõed, rikkalik taimestik ja loomastik – probleem, et kunagi võib see kõik otsa lõppeda, tundub pigem naiivse uskumusena, vähemalt tänasel päeval. Tõsi, siin selliste loosungitega, nagu meie kurikuulsas suurriigis kunagi lehvitati – me ei oota looduselt armuande, me võtame ise! – ei hõisata. Tarbitakse aga küll, nii, kuis vähegi rahakott kannatab.

No näiteks. On elu norm, et auto peab olema. Ja mitte lihtsalt, vaid ikka suur ja võimas. Kui ma neile vahel seletan, et mul on esimest korda elus situatsioon, kus ma autot ei vaja, kõik on käe-jala juures, vaatavad nad mind pead raputades, nagu ma räägiksin arusaamatut hiina keelt. Tunnevad kaasa vist. Jääb üle ainult rõõmustada, et praegune president on vaevaks võtnud selle mõttemalli muutmise, lubades aastaks 2016 ökonoomsematele autodele üleminekut. Üsna suure tõenäosusega see ka juhtub.

Ebatavaliste ilmade ja tornaadode paljususe tõttu viimasel ajal arutlevad ameeriklased aeg-ajalt ka kliima soojenemise üle. Jällegi, kui küsida, kes on kõige suurem heitgaasidega reostaja maakeral, siis ega nad vastu vaidle, püüavad palli kinni, aga ameeriklased on harjunud, et probleemidega tegeleb alati keegi. Kui on probleem, siis teadvustatakse see kõrgemal tasandil ja antakse asjaomastele institutsioonidele lahendamiseks. Mis on ka ju loogiline, sest kui igaüks hakkaks isetegevusega tegelema, siis ei tea, kuhu me välja jõuaks. Noh ja kui ülevaltpoolt tehakse lihtsate vahenditega selgeks, et just sina, John, Ameerika kodanik, saad osoonikihi päästmiseks teha seda, teist ja kolmandat, siis juhul, kui argumendid on piisavalt selged ja usutavad, John seda ka teeb. Üldiselt ameeriklane üritab ikka hoida keskkonda, kus ta elab ja teeb seda, mis mõistlik ja vajalik tundub. Vastupidiselt meile, eestlastele, kes me kipume mõtlema, et ah mis mina, las teised rabelevad. Või siis: ma olen ju nii väike, minust ei sõltu midagi.

Jälgides ameeriklaste keskkonnateadlikku käitumist ja arvestades, et ameeriklane on üldiselt riigikuulelik kodanik, tundub mulle, et just valitsus on see, kes pole teinud piisavalt selgitustööd ega esitanud selgeid seisukohti ja nõudeid elanikele. Pean siin silmas prügikäitlust. Ehk ei tea nad isegi täpselt... See on justkui kohaliku omavalituse probleem, mitte enamat. Aga kui asetada ühele kaalukausile tarbimine ja teisele taaskasutus, siis, hmm, pole raske arvata, kumb pool raskem on. Näiteks plastik. Tüüpiline klient laseb kauba pakendada tasuta kilekottidesse. Tõsi küll, paar päeva tagasi alustati diskussiooni kilekottide maksustamise osas, esimest korda selle aja jooksul. Lisaks on muidugi kaup ise mitmekordses kilepakendis. Vett tarbitakse palju, enamasti pudelist – tekib meeletul hulgal plastikpudeleid. Palju kasutatakse ühekordseid toidunõusid – tavaline on see, et ameeriklane võtab toidu kooli-tööle kaasa. Samuti kasutavad ühekordseid toidunõusid paljud söögikohad (minu jaoks oli algul harjumatu vaadata lipsustatud mehi einestamas plastiknõudest plastikkahvlitega, aga ära harjusin:). Ja kuna otsene kohustus prügi sorteerimiseks puudub, siis ma ei oska öelda, kui palju tegelikkuses seda tehakse. Meie maja all on olemas konteinerid, sarnaselt Eesti rohelistele konteineritele, paberi ja pudelite jaoks. Orgaaniline prügi läheb purustatult kanalisatsiooni. Ka kasutatud riiete jaoks on olemas eraldi konteinerid (nende järele tundsin ma puudust Eestis, tunnen vist sel suvelgi :). Paber – seda on siin ka palju, e-riik tundub veel kaugel mägede taga olevat:)

Üleskutsed rohelise mõtteviisi ja taaskasutuse arendamiseks on Ameerikas kuidagi kaootilised, piirdudes pappkarpidest lindude meisterdamise ja plastikpudelist kujude ehitamisega. Kaks ameeriklast arutlesid kord omavahel nende asutuses rakendada üritatava rohelise mõtteviisi üle, kus juhtkond olevat saatnud kõigile töötajatele paberikandjal üleskutse loobumaks ühekordsetest nõudest. Ükspäev seda isegi tehti, järgmine päev enam mitte, sest keegi ei viitsinud taldrikupesu järjekorras seista.

Jäätmeprobleemi parim lahendus oleks kui jäätmeid üldse ei tekiks. Kuid siinne ühiskond on üles ehitatud tarbimisele. Mida rohkem tarbitakse, seda rohkem laekub makse, seda paremini elavad äriorganisatsioonid ja lõpuks kõik inimesed. Äriliselt mõtlema õpetatakse juba lasteaiast alates – on minugi noorem laps oma esimese turupäeva koolis edukalt ära pidanud, oma vanast kraamist lahti saanud ja - otse loomulikult - uut asemele ostnud. Ka sellist reklaamitulva läbi meediakanalite, nagu Ameerikas, pole ma kusagil mujal riigis kohanud. Sest eks ole, iga mure tarbeks leiab ju kindlasti mingi tarbimisartikli – ilusas pakendis loomulikult. Sellises maailmas on väga raske edendada rohelist mõtteviisi tarbimise piiramise läbi. Jääb üle arendada jäätmekäitlust ning tõsta elanike teadlikkust ja vastutustunnet. Just see aga jätab siin paljuski soovida, eriti kui elanikud loodusressursside külluse tunnetuses elavad. Kuid kindlasti ei ole see võimatu, pigem aja küsimus. Algus on ju tehtud ja huvitav on jälgida, kuidas hetkel 15-20 liitrit kütust sajale kilomeetrile rüüpavad suured möirgavad nelirattaveolised autod väiksemate, 6,5 liitrit tarbivate, sõiduvahenditega asenduma hakkavad. Ja võib-olla ei olegi siis auto enam niiväga prestiizhi näitaja ja must-be-thing:) Ehk teisiti öledes – algus teistmoodi mõtteviisile on tehtud. Lootust on.

Avameelselt avaliku elu tegelastest

See, kuidas Ameerika meedias avaliku elu tegelaste isiklikku elu lahatakse, on kohati lausa tülgastav. No näiteks võeti eile hommikul jälle kunagise presidendikandidaadi, kellegi Edwardsi kallal. Kui ma aasta tagasi Ameerikasse tulin, kuulsin tema ’vägitükkidest’ räägitavat, kuid saaga jätkub tänaseni. Tundub, et kõik arvustajad, kes meedias valjuhäälselt sõna võtavad, on maailmatargad absoluutse tõe tundjad. Vähemalt nad arvavad olevat. Just nemad on need, kes täpselt teavad, kuidas keegi elanud on, elab või elama peaks.

Lugu ise on tüüpiline: Edwardsil avastati aasta-paar tagasi abieluväline suhe ja selles kahtlustati olevat sündinud laps. Oh seda meedia-poolset tähelepanu... ja paparatsosid uste taga. See oli uudis nr 1, isegi tolle aja Gruusia-aegsed sündmused kahvatusid selle kõrval, või mis ma räägin – nende jaoks eetriruumi lihtsalt ei jätkunud. Ma ei räägi siinjuures kollasest meediast, vaid põhiuudiste kanalist. Ega siin kollastele väljaannetele väga palju teemasid jäetagi :)

Nüüd, aasta hiljem, avaldas Edwardsi abikaasa raamatu oma pereelust. Raamat räägib naise kannatustest, vähiravist ja kriisidest perekonnas, kuid siiski oskusest olla kõige selle juures õnnelik ning võimest eristada olulist ebaolulisest. Aga oh seda meediapoolset arvustamist jälle! Ühed leiavad, et naine tegi õigesti, et raamatu kirjutas, sest tal on õigus oma tundeid avaldada, arvestades, et poolehoid selles raamatus kuulub vaatamata kõigele abikaasale. Teised jällegi usuvad, et see raamat on kirjutatud kättemaksuks oma abikaasale – kõige magusam kättemaks olevat loo paiskamine avalikkuse ette, teisele poolele sõna andmata. Võrdluseks tuuakse lagedale ka Clintonite pereelu probleemid, tuletatakse meelde, lahatakse taaskord. Osad arvustajad leiavad hoopiski, et naine oleks pidanud oma mehe kohe maha jätma ja probleem oleks lahendatud.

Kummaliselt enesekeskne on siiski siinne ühiskond. Selle loo juures näiteks on juhtunud väga harva tähelepanu juhtimist lastele ja sellele, mida nemad kõige selle juures läbi elavad. Ja ega ma tõtt-öelda aru ei saa, mida selline aastatepikkune ühe pereelu lahkamine annab. Peale raamatu müügiedu, muidugi.

Lisaks, ärge pahandage, meenub jällegi mitte just väga kauge aeg, kus mõni muidu nii ontlik punaparteilane koosolekule oma pattusid üles tunnistama ja siiralt kahetsema kutsuti. Kogu lugu protokolliti ja riputati suure värvilise knopkaga asutuse stendile, kõigile hoiatuseks.

No olgu, kui need ameeriklased soovivad seda teha, siis on see nende valik. Ainult et kuulates selliseid uudistena serveeritavaid arutelusid leian ennast vahel mõttelt, et nad peaksid kirjutama ’Eeskujuliku abielu käsiraamatu’, siis oleks, millest juhinduda, punkt-punkti haaval :) Ja meie, eurooplased, saaksime sellest endale copy-paste teha :)

Emadepäev ja sünnipäev

Vahepeal pidasime emadepäeva. Käisime koolis, kuulasime, kuidas lapsed oma ema endi silme läbi tajuvad. No näiteks minu laps luges kõigile ette, et tema ema olevat tubli arvuti taga töötamises:) ja et talle meeldib ema sellepärast, et ta vahel McD-s süüa lubab...:)

Sünnipäev sai samuti ära peetud, tüdrukutekeskselt seekord. Ega sünnipäevad siinkandis Eestis peetavatest erinegi. Ikka tulevad lapsed külla, toovad kingitusi, söövad, mängivad ja tunnevad ennast hästi. Ja ega ameeriklased selle üle, mida lauale panna, oma pead palju vaeva - tavaliselt tellitakse pitsa, friikartulid, küpsetatud kanatiivad vm sarnast. Mina otsustasin ka seekord lihtsama vastupanu teed minna - mitte sellepärast, et poleks viitsinud toitu ise valmistada, vaid seepärast, et ma ei kujuta ette, mida siinsed lapsed üldse söövad.

Pitsa tellimine on omaette elamus. No näiteks valid http://www.dominos.com/ , ehitad ise oma virtuaalse pitsa üles ja peale tellimuse sisestamist hakkab kuvari ekraanil tegutsema graafiline joonis, mis näitab, millises faasis sinu poolt tellitud pitsa parasjagu on, alustades valmistamisest kuni ajani, mil pitsapoiss su uksele koputab ja sa talle raha üle oled ulatanud. Aega kulub selleks umbes pool tundi. Pitsa ise oli väga hea - värske ja mõnusalt mahlane, kuigi liiga suur. Nagu alati:)

Kombelisus Ameerika moodi

1. Vandumine keelatud!

Meie mõtleme: jah, väga hea, mis me ikka oma väljaütlemisi ropendamisega risustame. Aga Ameerikas tähendab see filmide ja raamatute tõsist tsenseerimist. Ma olen näiteks loobunud eheda huumoriga Briti filmide vaatamisest Ameerika televisiooni vahendusel, sest kuna filmides kasutatakse sageli vürtsikaid ütlemisi, on need kohad - terved stseenid - lihtsalt välja lõigatud. Teate seda kohta filmis 'Neli pulma ja matus', kus Charles kirikus pead vastu seina taob ja omaette vannub? Ameerikas nii ei tehta, ehk siis - see on üks paljudest kohtadest, mis on filmist valja võetud. Või siis asendatakse mingite lapsikustega. Spike-nimeline tegelane 'Notting Hillis' valis kohtamisele just täpselt sellise sõnumiga särgi, nagu ta valis. Aga mitte sellise, nagu ameeriklased hiljem paremaks pidasid.
.

2. Alasti keha eksponeerimine keelatud!

Meie mõtleme: jah, loomulikult, kes see ikka tänaval liputajaid vaadata tahab. Aga tegelikult tähendab see seda, et mitte kusagil, mitte keegi, mitte üheski situatsioonis ei tohi alastust eksponeerida. Naiteks populaarses AFV saates (Ameerika naljakaimad koduvideod) hägustatakse beebide paljad pepud. Ja koduloomade omadki. Rannas peavad kõik tüdrukud, sõltumata east, kandma kinnist voi kaheosalist päevitusriietust, poisid lohvakaid shortse. Spordisaalide dushiruumides pead sa hakkama saama nii, et palja kehaga kellegi silma ei riiva. Saunas istud kas rätiku voi ujumistrikooga. Ja noh, kujutage ette, et alasti inimkehade maaldiki, millele parasjagu TVs reklaami tehakse, on osaliselt teipidega kaetud.

Mina olen tänu erinevatele riigikordadele kõigega harjunud. Ameerikas ei saa öelda, et sugusid ei eristata, eristatakse küll - mehed lasevad naisi enda ees uksest sisse ja pakuvad ennast kohvrit tassima, aga nüüd on minuni jõudnud arusaamine siin elavate prantslannade kurtmiste põhjustest. Loomulik, naiselik sensuaalsus (Pariis!) on Ameerikas asendunud kunstliku ostetud lõigatud-süstitud iluga, mida läbi läikiv-värvilise trimmis riietuse eksponeerida püütakse.

Nagu mu eelmistest lugudest lugeda võib, on Ameerikas palju head, aga vahel tunduvad mõned asjad eriskummalised. Ja mõned teevad hinge täis, eriti kui sa õhtul mõnusale filmielamusele loodad. Siis mõtled - mis seal ikka, kultuurierinevused! Ja ärrituse vastu mõjub hästi retseptilt loetus soovitus, mille kohaselt miski siin ilmas pole ärritumiseks - kõik on ainult imestamiseks.

Pildi allikas: flickrCC

Ettevaatus pole Ameerikas liiast

Talvel, kui lumi maha tuli, koolid suleti. Nüüd, mil esimesed seagripi kahtlusega (!) õpilased on rajalt maha võetud, suletakse järjest ka koole, ikka kaheks nädalaks korraga. Jääb üle oodata, millal järg meie lapse koolini jõuab. Meile, eestlastele, võib see imelik tunduda, sest mäletan minagi aegu, kus ainult mõni õpilane koolipinki jõudis, kuna ülejäänud gripitõve käes piinlesid - ühed läksid, teised tulid - keegi ikka koolis oli. Ega kooli saanud seepärast ära jätta. Alles hiljem hakati neid sulgema, seda ka vaid siis, kui üle poolte õpilaste enam kooli ei jõudnud.

Ega see nn seagripp teistest gripiviiruse vormidest erine: samamoodi kulgeb palaviku, köha, nohu ja üldise halva enesetundega ning võtab nõrgemaid, st lapsi ja vanemaid inimesi. Ainult et nüüd soovitatakse lisaks käte pesemisele alkoholiga(!) katta köhimise ajal suu ja kehva enesetunde puhul koju jääda.
Nii et tuleb taas tunnistada, et ameeriklane on ikka äärmiselt ettevaatlik rahvas. Võib-olla see polegi paha. Ainuke häda on hetkel selles, et vanemad ei tea, mida oma lastega kahe nädala jooksul peale hakata. Üksi neid koju jätta ei tohi. Ja ega ei taha ka. Lapsehoidjatel on taaskord head ajad.
Minu meelest on huvitav, et see nn seagripp on tegelikult kolme viiruse - linnu, inimese ja seagripi - moodustis. Siga olevat need kaks esimest 'omandanud' moskiitode kaasabil, lisanud sinna oma viiruse ja 'pärandanud' selle edasi inimesele.