Mees, kes roomajatega toimetab

Aeg-ajalt tuuakse kooli loomi. Kuidas maomees teise klassi õpilastel külas käis, seda saab näha siit. Tegelikult on see juba teine kord kui roomajaid koolis ahistatakse...:)

Kuidas võita sõpru ja koguda toetust Gruusia näitel

Gruusia saatkonna vastuvõtt riigi iseseisvuspäeva puhul oli muljetavaldav.

Üritus toimus ühes Washingtoni eksklusiivseima linnajao hotelli suures saalis. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli ruum eri riikide esindajatest juba pungil täis. Pakuti gruusia veine, suupisteid, sooja toitu ning peenemaid napsegi.

Saadik pidas kõnet koostööst, panustamisest ja muudest riigile olulistest aspektidest. Seejärel sai sõna ameeriklasest senaator, kes oma kindlat poolehoidu grusiinidele väljendas.

Kahe riigi hümnid kanti ette Gruusia ooperilaulja poolt ning hiljem esitatati külalistele rahvalaule ja -tantse, mis kohaletulijatelgi vere käima pani. Õhtu olevat kujunenud pikaks :)

Kokkuvõttes tahaks öelda, et meil on, mille üle mõelda.

Suhtleme

- Privet!
- ???
- Where are you from?
- Estonia
- Nu vot. A ja smotrju -- svoi' morda... :P

No mis sa hing ikka enam kosta oskad...:)

Valgeteks öödeks koju :)

Otsi, mis sa otsid, aga siinsete koobaste ja tunnelite otsas valgust ei paista. Kõrvalolev pilt on tõestuseks :)

Valgus hakkas paistma täna, mil kojusõidupiletid lõpuks tellitud said! :)))

Oligi viimane aeg, sest ootamine on juba lausa füüsilist valu tekitama hakanud.

Testide tegemise aeg

Neli korda aastas sooritavad lapsed koolis teste. Hetkel on käsil siis selle aasta viimased katsumused. Testide tulemused ei kajastu numbrites, vaid selleks on välja töötatud omaette süsteem ja lõpuks saadetakse lapsevanematele 3-leheküljeline kirjeldus, mida 'Saavutuste aruandeks' kutsutakse.

Esimene lehekülg (2.klassi näitel) kirjeldab lapse saavutusi matemaatikas, lugemises, kommunikeerumisoskustes, kirjutamises, sotsiaalteadustes. Lisaks hinnatakse osalemist (mitte otseselt saavutusi) terviseõpetuses, kunstis, muusikas ja kehalises kasvatuses.

Numbrite asemel kasutatakse märke või tähti:

+ tugev külg,
# aine omandamine kulgeb läbi raskuste,
N edasiminek puudub,
P loodetud edasiminek on olemas,
* kohandatud hinnang neile, kellele inglise keel ei ole emakeel.
Kui märk puudub, loetakse tulemused rahuldavaks.

Veel antakse hinnang lapse sotsiaalsele arengule ja tööharjumustele kolmepallilises süsteemis:
N vajab arendamist,
I areneb,
S rahuldav.

Teine lehekülg hindab võõrkeelsete õpilaste keeleoskuse omandamise arengut rääkimises, lugemises ja kirjutamises, seda siis kahes osas, mis on omakorda detailideks lahti võetud:
saavutused (achievement) - P või N ja
pingutused (effort):
O väljapaistev,
S rahuldav,
U mitterahuldav.

Kolmas lehekülg koostatakse vaba tekstina klassijuhataja ja keeleõpetaja poolt, kes võtavad asja kokku, annavad lapsele üldhinnangu ja kirjeldavad muid aspekte, mida hinnanguleht ei kajasta, kuid mis on võib-olla oluline teada. Näiteks meeldis mulle, et klassijuhataja märkis ära, et kuigi meie laps puudus osade testide tegemise ajal (Eestis käisime ju), oleks silmas pidades eelnevaid töid tema tulemused olnud head. Seda on hea teada :)

Tegelikult ei saa tulemuste kallal nuriseda, sest ainuke etteheide, mis aruandest välja tuli, oli see, et kuulata ei taheta. Kannatusega on probleeme tõesti... :)

Kooliga rahulolu uuring

Uuringuankeet potsatas postkasti ja nii ma seda siin täita üritangi. Meie pere on kooliga üldiselt rahule jäänud, aga küsimused lahkavad asju detailsemaks.

5-pallilises skaalas tuleb anda hinnang küsimustele, kuidas meie lapsevanematena oleme rahul kooli, õpetaja ja direktoriga.

Tuleb nõustuda või mitte väidetega lapse koolistressi, kooli ja õpetajatega rahulolu ning koolikiusamise osas.

Tuleb anda hinnang kodutöödele kulutatava aja mõistlikkuses ning kodutöö arusaadavuses, samuti selles osas, kas laps naudib õppimist.

Hindama peab ka õpetajate-lapsevanemate assotsiatsiooni tegevust.

Samuti tahetakse teada, kas on tunda, et kool respekteerib kultuuri-, keele-, etnilisuse- ja rassierinevusi. Tuuakse välja probleem, kus mustade ja latiinode lapsed skoorivad testide sooritamisel vähem punkte kui valged ning küsitakse, kas lapsevanemate arvates on see probleem, kas vahe vähendamine on kooli vastutusalas ning kas testide taseme kõigile võrdselt kõrgel hoidmine on probleemi lahendamise seisukohalt õige.

Veel küsitakse, kas lapsevanemate arvates on koolis piisavalt meetmeid kasutusele võetud energia säästmiseks või peaks neid rohkem olema.

Siis veel, et kas oleme teadlikud koolis pakutavatest tervislikest snäkkidest, koolitoidust ja jookidest ning kas füüsiline aktiivsus on koolis piisav. Kõik küsimused on ikka 5-pallilises skaalas.

Seega viie minutiga seda küsitlust just ära ei tee, aga kooli jaoks on see kindlasti oluline. :)

Ainult eestlastele

No comments :D
Tegelikult kaasa võetud mälestus ühelt ürituselt.

Kallis odav kaup

Üks Ameerika ärimees uuris hiljuti tootmisvõimalusi Eestis. Tema eesmärk oli saada kaubale märgistus Made in EU, sest sellega kaasnevat kvaliteet ja usaldus kauba vastu. Olen temaga nõus. Siinne kaup on küll odavam kui Euroopas, enamus valmistatud Hiinas või mõnes muus Aasia riigis, kuid kvaliteet...

Toon mõned näited ostude varal, mida kahe aasta jooksul soetanud ja välja vahetanud või lihtsalt minema visanud olen.

Jalgratas - välja vahetatud mõra tõttu raamistikus
GPS - välja vahetatud, sest keeldus töötamast
Arvuti - käis paranduses, kuid viga ilmus mõne aja pärast taas
Mobiiltelefon - keeldus mingi aja pärast korralikult töötamast
Jooksutossud ei pidanud poolt aastatki vastu.

Kuigi väljavahetamise protseduur on siin lihtne ja võiks ju rõõmustada, et olen enne peatset koju naasmist taas uute asjade omanik, siis keda rõõmustaks avastus keset liikluskeerist, et GPS enam ei aita ja mobiil ei tööta? Või et jalgratas lagunes rajal koost ning sul tuleb see käekõrval koju talutada? Ja kes ütleb, kaua need uued asjad vastu peavad?

Riietest ma ei hakka parem rääkimagi. Eriti lasteriided, millest enamus kahte pesugi vastu ei pea. Lõppkokkuvõttes läheb kogu see odav kaup ikkagi kalliks maksma ja ma ostaks hea meelega kaupa, millel silt Made in EU :) Olgugi siis pisut kallimalt.

Lahtiste uste päev

Euroopa Liidu päevade raames toimus Washingtonis mitmeid üritusi, s.h lahtiste uste päevad, kus saatkonnad oma uksed külastajatele avasid ja vaatamist, katsumist, maitsmist pakkusid. Tegime laupäeval meiegi oma uksed lahti ja tuleb tõdeda, et kuigi meie saatkonna ukse taga ei olnud just tundidepikkusi järjekordi, nagu mõnes suuremas, siis inimeste vool oli ikkagi pidev. Ka ei kasutanud me aeganõudvaid turvameetmeid inimeste ja nende kottide läbivaatamiseks.Eesti saatkond asub nn saatkondade tänaval ja sel päeval oli ülerahvastatuse tõttu raske seal liikuda nii autodel kui inimestel, sest huvi oli väga suur. Kuna selle aasta teemaks oli roheline ja öko ja muu taoline, siis pakkusime ameeriklastele vaatamiseks-katsumiseks disainer Reet Ausi loodussõbralikest kangastest valmistatud riiete kollektsiooni. Vähemalt ühe kleidi oleksin hea meelega ise selga tõmmanud :)Ja pakkusime ilusaid looduspilte Eesti neljast aastaajast.Palju esitati küsimusi. Mida küsiti?

Kus asub Eesti? Mis keelt te räägite? Kas te räägite rumeenia keelt? Kas te elate vene saatkonnas? Miks te blondid olete? Mida Eestis külastada? Kas teil konditsioneeri polegi? :)

Tegelikult küsiti tõesti palju ja eks meie üritasime anda oma väikese kollektiiviga sel kuumal päeval parimat.Meenub stseen 'seltsimees kunstiteadlast oleme me valmis kuulama tundide kaupa' :D

Aga rohkem pilte näeb mõne aja pärast Eesti saatkonna kodulehelt, näiteks siit.

Miks mul tähtpäevad ununevad

Kui lapsed on tublid, on iga päev ema- ja isadepäev.
Kui suhted abikaasade vahel on head, pole vaja eraldi naiste- või meestepäeva pidada.
Ja kui kõik tunnevad end hästi, ongi tunne, nagu oleks iga päev sünnipäev.

Nii need tähtpäevad meelest minema kipuvadki. Või muutuvad ebaolulisteks. Väikeste mööndustega küll, sest homme ootab laps kingitust. Hea, et meelde tuli... :)

Indiaani muuseumis

Täna hommikul külastasime koolilastega Ameerika indiaani muuseumi. Olen küll käinud seal kunagi varem juba, aga hea on kuulata, mida giid pärismaalaste kohta räägib :) Mõned pildid.Giid näitab lastele tipitSiin räägib kõigi rahvaste ühisest õnnelikust kodumaast :)Mina ei teadnudki, et osa indiaanlastest võttis kodusid ehitades kaldapääsukestest eeskuju.Valimiskastid: maisiterad tähendasid poolt- ja oad vastuhäält.'3D kino': pilt jooksis ümaras laes, linasel vaibal ja vaiba all asuval kivil.Vahetult enne filmi käivitamist prantsatas ülemiselt istmerealt alla üks heleda pintsakuga vanem meesterahvas ja jäi põrandale lamama. Mina igatahes arvasin, et see on osa šõust, aga mõne aja pärast tõusis mees omaette podisedes maast üles, pühkis püksipõlved siledaks ja marssis kurja muuseumitöötaja manitsusel ja toel uksest välja. Ei olnudki miskit pistmist tomahookidega :)

Kokkuvõttes oli põnev, kuid Toronto muuseumi originaaleksponaatide vastu siinne väljapanek ei saa. Enamus asju on siin järgi tehtud. Ja kanuu, millest kruvid välja turritavad, pole just veenev...:)

Kuidas naabrid jooksuarve tegid

Mulle tuletab aeg-ajalt üks natuke naljakas lugu end meelde ja mõtlesin, et ega ta enne rahu ei anna kui kirja on pandud. Lugu ise järgmine.

Mõned head kuud tagasi kolisid meie kõrvalkorterisse uued naabrid ja harjumuspärane rahu oli sellega läinud. Korterisse jagus kõikmõeldavaid hääli, alustades laste kisast ja lapsehoidja pidevatest valjuhäälsetest manitsustest, kodumasinate mürast kuni peomeeleolude ja viiuliharjutusteni. Tegevusi jätkus 24 tunniks ööpevas.

Pere suurust võis vaid oletada, sest rahvast käis sisse-välja rohkem kui korter mahutas (nii meile tundus küll). Aeg-ajalt visati prügišahti kõrvale suur poroloonitükk, arvatavasti kasutati seda madratsina, kuna kõik ei mahtunud vooditesse ära. Keel, milles suheldi, jäi meile tundmatuks, kuigi üritasime seda mõnda keelegruppi sobitada.

Vahel saime koridori peal kokku ka. Tõmmujumelised lapsed jäid meid nähes vaikseks ja tõmbusid pelglikult üksteise selja taha, kuid uudishimulikud suured silmad jätkasid meie uurimist kuni ajani, mil taaskord lahku läksime. Püüdsin vahel neid naeratades teretada, aga järgnes vaid tõsine vaikus. Koolis nad millegipärast ei käinud.

Kuid ühel õhtul sai meil villand, siis kui väsisime imestamast, et kell 23, ajal kui Ameerika elanikel on õigus öörahule, nad lülitasid taaskord sisse valjuhäälse tolmuimeja, mida saatis veelgi valjuhäälsem laste kisa. Koputasime uksele ja tuletasime meelde, et on siipool maakera on hetkel öö. Tolmuimeja lülitati välja.

Järgmisel päeval oli majas vaikus. Ka ülejärgmisel. Liikumas polnud kedagi näha. Kuulsin, kuidas keegi tuli ja koputas uksele, kuid uks jäi suletuks. Paari päeva pärast märkasin ukse all põrandal rendiarvet, mis jäi sinna lebama mõneks järgmiseks päevaks. Kedagi enam polnud. Kogu pere (pool suguharu nagu me naljatasime) oli märkamatult välja kolinud. Arve kahe kuu eest - umbes nii pikalt nad elasid selles korteris - jäi maksmata.

Ah jaa. Keegi kommenteeris, et ka nii saab Ameerikas elada. Lihtsalt iga kahe kuu tagant tuleb uude kohta kolida... :D

Pildikesi pühapäevasest rattasõidust

Selle aasta saun (loe: suvi) on kohal. Täna on pühapäev, kraade akna taga 32 ja õhk niiskusest hall. Eilne soomlaste poolt korraldatud järelvappul higistamine veel selgelt meeles, otsustame tänagi ratastega õue suunduda ja siiski mõned miilid ette võtta. Paras julgustükk muidugi, eriti meie perele, kellele Eestimaa suvigi aeg-ajalt liiga palav tundub. Lisaks köhime hommikuti õietolmu, kõik kolmekesi ikka koos, sest on suur õitsemise aeg. Alleriavastased ravimid hetkel ruulivad.

Kuid ega see meil esimene kord palavaga sõita pole. Pealegi on rattasõit parim, mida mida kuumusega harrastada - õhu kiirem liikumine jahutab. Varume palju vett, ikka seljakotti ja ratta külge, samuti mõned snäkid ja... teele.

Valime eriliste tõusude ja langusteta puudealuse tee. Möödume reoveepuhastusjaamast, mille taga, jaamast välja pursukuva ja jõkke suunduva veejoa all kaks inimest kala õngitsevad - üks mees ja üks kübaraga daam. Kahjuks ma ei söandanud neist pilti teha.

Edasi jõuame piirkonda, mis meenutab nõuka-aegu, kus nn potipõllumajandust harrastati. Siin peavad nii mõndki pered peenramaid. Kes kasvatab viinamarju, kes porgandeid, kes lilli, kes puuvilla. Meil omal ajal olid sellised datshadeks kutustavad maalapikesed (on vist praegugi) enamasti linna servas, siin otse linna südames.Möödume piknikupiirkondadest, mis enamasti on hõivatud latiinoperede poolt. See on neil tõenäoliselt sügavalt kultuuris sees, et ilusa ilmaga tullakse terve suurperega välja grillima ja sööma. Tuleb meelde katkend killukese raamatust, kus ta imestas, et matkaradadel enamasti vaid valgeid inimesi kohtab. Nii oleme meiegi arutanud, et üsna selgelt eristuvad traditsioonid ka siin. Sel ajal kui meiesugused rattaradadel higistada rühivad, tunnevad latiinod elust rõõmu muul viisil. Ka musti kohtab radadel harva. Astrid muidugi alati õhkab rattarajale ulatuva grill-lõhna peale ja ühineks parema meelega piknikuliste seltskonnaga :) Mõne aja pärast teeme meiegi jahisadama vastas väikese peatuse. Väike snäkk kulub marjaks ära partidelegi. Vesi Potomaci jões on soe, madal ja sogane. Ujumisrandu siin ei leia, kuigi peale ratta seljas higistamist oleks hea meelega end vette kastnud.Kadestame pisut paadiomanikke.Tagasiteel otsustan jäädvustada plangukunsti, mis ümbritseb elektrijaama.Kuigi ilmateade lubas õhtuks vihma ja äikest, seda siiski ei tule. Õhk on endiselt paks ka õhtul, kui terassil istume ja jahedat veini naudime. Ja see on alles suve algus.