Pean taaskord tõdema, et ei maksa kõike tõe pähe võtta, mida kusagil kirjutatakse või räägitakse. Isiklik kogemus võib vahel mistahes eelarvamusi tõsiselt kõigutada. No näiteks. Mõnda aega tagasi, kui Araabia Ühendemiraatide kaitseväe atašee abikaasa meid võõrustas, astusin ikka päris korralikult ämbrisse, uskudes Vikipediat, mis iseloomustas seda riiki kui Araabiamaade kõige liberaalsemat ja tänapäevasemat. Tagasi mõeldes tunnen praegugi piinlikkust.
Saudi Araabia, seevastu, olevat Vikipedia kohaselt kõigist moslemiriikidest konservatiivseim ja tõsiusklikuim, riik, kus meeste-naiste vaheline ebavõrdsus on suurim ja riietus rangelt nõuetekohane - meestel pikad heledad ürbid; naistel pikad, musta värvi, vaid silmade kohalt avatud, abaya´deks kutsutavad ürbid. Füüsiline karistamine, valeusuliste inimeste tagakiusamine ja muud meie ühiskonnas taunitavad tegevused... kogu see Vikipedia info tekitas minus üksjagu kõhedust küll. Aga otsustasin julguse kokku võtta ja oma silmaga kaema minna :)
Kui pärale jõudsin, leidsin eest mitmekorrulise individuaalmaja. Hulk diplomaatiliste numbritega autosid ümber maja andsid kindlust, et olen õiges kohas. Õuel kõndisid kaks turvameest, kes mind peale nime ja riigi küsitlemist sisse juhatasid ning kus ladusat inglise keelt kõnelev perenaine - täiesti tänapäevases hästiistuvas heledas pükskostüümis - tervitas mind uksel. Ei mingit peakatet ega muud riietuseset, mis Araabia traditsioonidele viitaks! Korraks jooksis peast läbi mõte, et ehk olen miskit sassi ajanud. Ehk on vale koht või inimene.... Aga ei, kõik oli õige.
Luksuslikult sisustatud majja oli atašeede abikaasasid kogunenud umbes 50 ligi, see on suurim arv, mida siiani kokku tulnud olevat näinud olen. Peale sõnavõtte, infovahetust ja omavahelisi vestlusi asusime päeva parima osa juurde - söömise ikka :) Perenaine nimelt ei soovinud, et oleksime ise söögi kaasas toonud, nagu meil tavaliselt kombeks, vaid eelistas valmistada kogu toidu oma majapidamises. Ja Araabia toit on hea, seda ma juba teadsin :) Nende söögitegemise kunsti võiks kutsuda peeneks käsitööks, sest vaagnatel leidus kõiksugu pisikesi rullikesi ja pätsikesi, mille sisu ja koostis sageli mõistatuseks jäigi. Lisaks oli meie tarbeks ära küpsetatud ja lauale tõstetud terve lammas, mille kolju suuruse järgi võis arvata, et tegemist on tallega. Väidetavalt söövad araablased kaameliliha, aga seda meile kahjuks ei pakutud. Ma oleks kindlasti ära proovinud. Magustoiduks pakuti banaanivormitoitu ja kookospähkliküpsiseid, mis vastupidiselt minu eelarvamusele ei olnudki liiga magusad. Hoopis väga maitsvad olid.
Söömine toimus basseini ääres, ma ütleks, et lausa ujula suuruses ruumis, mida ümbritses klaassein ja kuhu olid paigutatud ühe seina äärde lauad ja teise lauad toiduvaagnatega. Otse loomulikult ei söönud me mitte papptaldrikutelt, vaid portselan-, hõbe- ja kuldnõudelt. Üle hulga aja sai head kohvi nautida :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli äärmiselt sooja ja meeldiva vastuvõtuga ning minu väikese ajus toimub hetkel mõtete järelseedimine.
Lõpetuseks panen siia üles ühe youtubest leitud klipi araablasega jooksulindil, millel pole eelneva jutuga muud seost, kui et ühe kandi esindajad. Tegelikult lihtsalt naljakas :)
Saudi Araabia, seevastu, olevat Vikipedia kohaselt kõigist moslemiriikidest konservatiivseim ja tõsiusklikuim, riik, kus meeste-naiste vaheline ebavõrdsus on suurim ja riietus rangelt nõuetekohane - meestel pikad heledad ürbid; naistel pikad, musta värvi, vaid silmade kohalt avatud, abaya´deks kutsutavad ürbid. Füüsiline karistamine, valeusuliste inimeste tagakiusamine ja muud meie ühiskonnas taunitavad tegevused... kogu see Vikipedia info tekitas minus üksjagu kõhedust küll. Aga otsustasin julguse kokku võtta ja oma silmaga kaema minna :)
Kui pärale jõudsin, leidsin eest mitmekorrulise individuaalmaja. Hulk diplomaatiliste numbritega autosid ümber maja andsid kindlust, et olen õiges kohas. Õuel kõndisid kaks turvameest, kes mind peale nime ja riigi küsitlemist sisse juhatasid ning kus ladusat inglise keelt kõnelev perenaine - täiesti tänapäevases hästiistuvas heledas pükskostüümis - tervitas mind uksel. Ei mingit peakatet ega muud riietuseset, mis Araabia traditsioonidele viitaks! Korraks jooksis peast läbi mõte, et ehk olen miskit sassi ajanud. Ehk on vale koht või inimene.... Aga ei, kõik oli õige.
Luksuslikult sisustatud majja oli atašeede abikaasasid kogunenud umbes 50 ligi, see on suurim arv, mida siiani kokku tulnud olevat näinud olen. Peale sõnavõtte, infovahetust ja omavahelisi vestlusi asusime päeva parima osa juurde - söömise ikka :) Perenaine nimelt ei soovinud, et oleksime ise söögi kaasas toonud, nagu meil tavaliselt kombeks, vaid eelistas valmistada kogu toidu oma majapidamises. Ja Araabia toit on hea, seda ma juba teadsin :) Nende söögitegemise kunsti võiks kutsuda peeneks käsitööks, sest vaagnatel leidus kõiksugu pisikesi rullikesi ja pätsikesi, mille sisu ja koostis sageli mõistatuseks jäigi. Lisaks oli meie tarbeks ära küpsetatud ja lauale tõstetud terve lammas, mille kolju suuruse järgi võis arvata, et tegemist on tallega. Väidetavalt söövad araablased kaameliliha, aga seda meile kahjuks ei pakutud. Ma oleks kindlasti ära proovinud. Magustoiduks pakuti banaanivormitoitu ja kookospähkliküpsiseid, mis vastupidiselt minu eelarvamusele ei olnudki liiga magusad. Hoopis väga maitsvad olid.
Söömine toimus basseini ääres, ma ütleks, et lausa ujula suuruses ruumis, mida ümbritses klaassein ja kuhu olid paigutatud ühe seina äärde lauad ja teise lauad toiduvaagnatega. Otse loomulikult ei söönud me mitte papptaldrikutelt, vaid portselan-, hõbe- ja kuldnõudelt. Üle hulga aja sai head kohvi nautida :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli äärmiselt sooja ja meeldiva vastuvõtuga ning minu väikese ajus toimub hetkel mõtete järelseedimine.
Lõpetuseks panen siia üles ühe youtubest leitud klipi araablasega jooksulindil, millel pole eelneva jutuga muud seost, kui et ühe kandi esindajad. Tegelikult lihtsalt naljakas :)
2 kommentaari:
kõige moodsam moslemiriik peaks olema vist Türgi. käisin seal Türgi peaministri naise kodusel vastuvõtul. Mina seda naist kordagi ilma pearätikuta ei näinud: isegi mitte kodus söögilaua taga. ilmselt sõltuvad sellised asjad peamiselt mehe konservatiivsuse tasemest. türgis küll naised nägu ei kata, aga Ankaras olid ikka umbes pooled naistest kenade siidist värviliste pearätikute ja muu riietusega, mis jalad ja käed siivsalt ära katab. samas parteis vast jagunesidki naised pooleks: pooled rätikutega ja pooled tavaliselt riides.
Türgi on minuteada sekulaarne riik, kus mingil ajal president kutsus inimesi üles olema läänelikud. Aga noh,on ju iga inimese enda asi, kuidas ta olla tahab. Ega meil ei keela ka keegi kihnu seelikut ja tanu kanda.
Me käisime kord türklastel külas, kes elavad siin naabermajas ja naine rääkis, et kui nad aastaid tagasi Ameerikasse tulid, siis ta oli suht häiritud pidevast küsimusest, et kas nad Türgis mitte pikki ürpe ei kanna.
Ma kaldun arvama, et ka need riigid ajapikku muutuvad.
Postita kommentaar