Vaim jõudis füüsisele järele

Tundub, et nüüd on enam-vähem kohal. Ikka on nii, et keha jõuab enne pärale kui hing. Keha lennutatakse täistuubitud õhubussis üle ookeani teise keskkonda ja ajavööndisse, türgi sauna meenutavasse suvesse.

Lennu ajal on aega kõiksugu mõtteid mõlgutada, tunnetada, et SAS ei ole enam see, mis ta oli enne, ja teravalt tajuda ühiskonna äraspidisust - samal ajal, kui lennuki tagaosa kitsikuses lapsevanemad ennastohverdavalt oma väikeseid ja natuke suuremaid lapsi rahulikkusele sundides neid lõbustada, sööta, magama sundida üritavad, süüdlaslikult kaasreisijatele pilke heites, vabandades ette- ja tahapoole, laiutavad lennuki eesosas tumeda kardina taga üksikud meesterahvad, kellele stjuardessid usinalt sööki-jooki ette kannavad. Seekord oli see eriti teravalt tunda, sest lapsi oli palju - suvi lõppes ju.

Aga kohal me nüüd oleme ja justkui tuttav tuleb ette kõik, tegelikult ongi ju tuttav:) Lennujaam, linn, tänav, maja, korter, toiduained külmkapis...polegi enam väga võõras.

Ürituste perioodi lükkas lahti eilne Argentiina saatkonna poolt korraldatud piknik rahvuspargis, kus lapsed oma suvel unarusse jäänud inglise keelt meelde tuletasid ja meie uute, vahetunud inimestega tutvusime.

Nii et avalöök uude aastasse on tehtud. Tõsi, kool algab alles 8.septembril, peale töörahva püha, seega aega kooliasju kokku osta veel on. Ka ootavad laual suveks lahendada antud matemaatika ülesanded, kus olulisemateks tunduvad olema kella tundmine ja raha lugemine:).

Pildigalerii ja kõik muu vajaliku koolitegemistest leiab Ahlawni kooli kodulehelt.

Jõin ennast Eestist purju

Aeg tiksub halastamatult, suvering hakkab selleks korraks täis saama. Ahmisin endasse muusikat, teatrit, merd, metsa, karget hommikuõhku, eesti keelt, oma päikesekollast maja ja vihmasabinaid katusel, aia värvimise ja muru niitmise lõhna, ilmunud ja veel ilmumata raamatuid, musta leiba, saunamõnu, eesti kommi ja midagi, mille kirjeldamiseks sõnu pole välja mõeldud.

Pohmell tuleb kindlasti ka, juba lennujaamas arvatavasti. Võõrsile 'koju' jõudes riputan kapiäärele oma vastvalminud rahvariided ja vaatan neid, pohmelli leevenduseks.

Mis seal ikka - pea see suvi taas tuleb, kiiremini kui ehk arvata võib. Ja siis saab jälle päriskoju. Seniks ootab tema meid ja meie igatseme tema järele.

.

Aitäh teile, armsad sõbrad, kes te mind sel päikselisel suvel külla kutsusite või mind minu koju vaatama tulite. Aitäh nende soojade kallistuste ja heade soovide eest, mis mind teele saatma jäävad ja annavad kindlustunde, et meid pole unustatud. Uute kohtumisteni! Seniks hoidke meie ilusat kodumaad! Sest endiselt ei usu ma, et on olemas inimesi, kel pole koduigatsust. Vastupidi, kohtan järjest rohkem neid, kelle soov, olgu see siis kasvõi viimane, on jõuda tagasi koju. Oma kodu tunne on hea tunne.

Eesti suvi on mõnus

Aeg-ajalt kohtan ikka kurtjaid Eestimaa suve üle - et pole neid sooje päevi nii palju kui tahaks ja pole nad nii palavad kui võiks olla. Mina ei kurda. Isegi kui juhtub natuke jahedam ja vihmasem päev olema, tõmban riided selga ja lähen ikkagi õue. Ameerikas, vähemalt sealkandis, kus mina elan, ma suvel nii teha ei saa. Seal lihtsalt õue ei mindagi - juuli ja august veedetakse kodu- või kontoriseinte vahel istudes või autos konditsioneeri all, sest väljas on talumatult palav ja niiske. Ja oodatakse sügist.

.

Kohtan kurtjaid ka jaheda vee üle. Ega mina ka teab mis külma vee austaja pole, aga sel suvel olen suplemas käinud nii meres kui järves. Täitsa mõnus on, eriti järvedes. Ja loodan veelgi käia. Sest Ameerikas ma seda teha ei saa. Järvi seal lihtsalt pole, vähemalt selliseid, mis oleks avatud kõigile. Ja meri - sinna jõudmine võtab viis tundi aega, seda juhul kui liiklus sujub. Aga ookeani vesi on pole see, mis meie meres - on hirmus soolane ja hoopis teist värvi :)

.

Täna on järjekordselt ilus päev. Egas muud kui tuleb minna...

On reede õhtu

Sõidan üksi läbi õhtuse Tallinna. Tulen Piritalt, Jaan Tätte kontserdilt. Kontsert jäi peale mind veel edasi kestma, aga mul hakkas pisut külm, ostsin plaadi ja otsustasin koju sõita.

Kell on pool üksteist. Miski häirib mind ja ma algul ei taipa, mis see on. Siis saan aru - pime on. Jalakäijad sebivad edasi-tagasi ja ma üritan pingsalt jälgida, et nad ette ei jääks. Vaatan lampe postide otsas tee ääres - täitsa olemas. Miks nad ei võiks põleda? Siis tuleb meelde - kokkuhoiupoliitika vist. Sõidan edasi, ettevaatlikult. Raadios arutleb keegi teemal - küll see eestlane on üks imelik rahvas - tulevad õhtul kokku, tõmbavad keebid selga, vihma sajab, tuul puhub, pime tuleb peale, aga nemad istuvad ja jälgivad andunult seda, mida lavalt pakutakse.

Jah, ongi. Olemegi selline imelik rahvas. Mõni üksik tuleb natuke varem ära ka. Kontsert, muide, oli väga hea.