Sõidan üksi läbi õhtuse Tallinna. Tulen Piritalt, Jaan Tätte kontserdilt. Kontsert jäi peale mind veel edasi kestma, aga mul hakkas pisut külm, ostsin plaadi ja otsustasin koju sõita.
Kell on pool üksteist. Miski häirib mind ja ma algul ei taipa, mis see on. Siis saan aru - pime on. Jalakäijad sebivad edasi-tagasi ja ma üritan pingsalt jälgida, et nad ette ei jääks. Vaatan lampe postide otsas tee ääres - täitsa olemas. Miks nad ei võiks põleda? Siis tuleb meelde - kokkuhoiupoliitika vist. Sõidan edasi, ettevaatlikult. Raadios arutleb keegi teemal - küll see eestlane on üks imelik rahvas - tulevad õhtul kokku, tõmbavad keebid selga, vihma sajab, tuul puhub, pime tuleb peale, aga nemad istuvad ja jälgivad andunult seda, mida lavalt pakutakse.
Jah, ongi. Olemegi selline imelik rahvas. Mõni üksik tuleb natuke varem ära ka. Kontsert, muide, oli väga hea.
1 kommentaar:
ma kohe kade, ma tahaks ka nii väga...kontsert, istumine, oma ja hää. Tead tulin peale kolme nädalat puhkust Brüsselisse ja järksu oli vaikus minu ümber - ei olnud kedagi, kellega rääkida, muliseda, jahvatada - sain ju tervelt kolm nädalat seda kõike teha ja väga intensiivselt. Uhh. Kallistan ja naudi.
Postita kommentaar