Käisime Haapsalus soojas

Käisime kolledži naisperega Lääne-Eestit avastamas. Külma pärast jättis nii mõnigi tulemata, aga kui Tartus oli -24, siis Haapsalus juba -7 :) Haapsalu tundus talvel hulga mõnusam kui suvel - valge, vaikne ja rahulik, ilusad inimesed, väga maitsev söök ja omapärane interjöör Müüriääre kohvikus ning vahva kohalik inglise keele õpetajast giid.
Loss avati ekstra meie tarbeks.
See on see aken, teate küll :)

Keldrikäikudes konutavad inimkujud on pisut ehmatavad küll. Isegi giid ütles, et tal on jätkuvalt aeg-ajalt hirm.

Jäätee oli just avatud ja see tekitab võõramaalastes alati elevust. Giid oli just seletanud, et bussiga seal sõita ei tohi ja kiirusepiirang on 40 km/t, siis tegelikkus näitas midagi muud. Eks nii see jää pragunema kipuki. Ega seal tegelikult ka jalakäijail viibid ei lubata.

Tšaikovski, muide, pole Haapsalus kunagi käinud.

Tagasiteel põikasime läbi Toril asuvast Eesti sõdurite mäletsuskirikust ja jäädvustasime end külalisteraamatusse. Kes arvab ära, mis keeles sissekanne tehtud on?

Kirik on vägagi muljetavaldav. Meie selja taga on marmorkastikestest sein, kuhu asetatakse ohvitseride tuhaurnid.

Astuge kindlasti läbi kui sinnakanti juhtute!