Valge daami linn

Mõne teatritüki kohta ei tahaks kohe midagi öelda. Asjaosalised on ju ikkagi vaeva näinud ja endast parima andnud. Aga abikaasale ütlesin küll, et olgu see viimane kord, kus ma lasen end rahvateatrisse ära meelitada. Isegi mõni kutseline näitleja ei suutnud asja päästa.

Hirmus rahvamass oli kohale meelitatud ja paljud pidid maa peal istuma. Helitehnika vedas aeg-ajalt alt. Mõnda stseeni ei näinud, kuna üle teiste lihtsalt ei paistnud midagi. Ainuke ehe ja etendust elavdav stseen oli siis, kui hobused ringi kappasid.

Aga noh, mis seal ikka. Sai Haapsalus pisut ringi uidatud, ilusad käsitöökardinad kööki soetatud ja meelde tuletatud, et väike linn on lihtsalt väike. Kaks merele vaatega restorani leidsime, aga üks oli paksult rahvast täis (see oli ainuke restoran nautimaks päikeseloojangut) ja teises oli parasjagu kontsert, mistõttu isegi klaasikest veini meile terrassil nautimiseks ei müüdud. Ei ole ette nähtud, öeldi ja tehti ettepanek kontserdipilet osta. Ei ostnud. Tegime veel ühe linnatiiru, möödusime Voldemar Kuslapist, kes ikka endiseid laule keskplatsil laulis, tundmatust rokkivast noortebändist, nosisime ühes pimedas pubis küüslauguleibu ja nii see päev meil möödus.

Päris valget daami me ära oodata ei jõudnudki, sest selleks oleks pidanud veel üle tunni kusagil aega parajaks tegema. Mõtlesime, et jätame järgmiseks korraks ja selge õhtu korral sõidame kohale täpselt keskööks.