Kuidas me asjadest aru saame

"Kujdas tjeie sõjdate tjeie sõjdate palun!' karjus postiauto juht peale seda, kui oli mu nina eest läbi lipsanud, auto peatanud ja juhiukse avanud. Ega ma tol hetkel aru ei saanud, mida ta öelda tahtis, aga hiljem, peale situatsioonianalüüsi, oletasin, et ta tahtis mulle öelda, et kui sõidate, siis sõitke.

Just mõned päevad tagasi olin oma mitterulluisutajast abikaasale selgitanud, et rulluisutamine on küll mõnus tegevus, aga kohtadel, kus kergliiklustee ristub autoteega, on olukordade hindamine ja arusaam asjadest erinev. Mina igal juhul võtan alati kiiruse maha (vastutustunne, et laps on vaja veel suureks inimeseks kasvatada, tiksub ikka mõtteis), nii seegi kord. Aga paremat pööret sooritav postiauto juht vist arvas, et hakkan talle teed andma. Nii olin ma sunnitud kokkupõrke vältimiseks veelgi hoogu maha võtma ja möödusin autost napilt siis, kui too oli mu nina eest läbi lipsanud. Kes rulluiskudega sõitnud on teab, et nendega pidama jäämine on omaette kunst ja sõltuvalt kiirusest ei pruugi see üldse õnnestuda. Olen enda ees jälginud, kuidas minust vuhinaga möödujad enne ristmikke "võimlevad", sest elu on kallis igaühele.

Ma ei öelnud postiauto juhile midagi. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud vastama: " Kujdas tjeie rjaegite tjeie rjaegite palun! :D

Valge daami linn

Mõne teatritüki kohta ei tahaks kohe midagi öelda. Asjaosalised on ju ikkagi vaeva näinud ja endast parima andnud. Aga abikaasale ütlesin küll, et olgu see viimane kord, kus ma lasen end rahvateatrisse ära meelitada. Isegi mõni kutseline näitleja ei suutnud asja päästa.

Hirmus rahvamass oli kohale meelitatud ja paljud pidid maa peal istuma. Helitehnika vedas aeg-ajalt alt. Mõnda stseeni ei näinud, kuna üle teiste lihtsalt ei paistnud midagi. Ainuke ehe ja etendust elavdav stseen oli siis, kui hobused ringi kappasid.

Aga noh, mis seal ikka. Sai Haapsalus pisut ringi uidatud, ilusad käsitöökardinad kööki soetatud ja meelde tuletatud, et väike linn on lihtsalt väike. Kaks merele vaatega restorani leidsime, aga üks oli paksult rahvast täis (see oli ainuke restoran nautimaks päikeseloojangut) ja teises oli parasjagu kontsert, mistõttu isegi klaasikest veini meile terrassil nautimiseks ei müüdud. Ei ole ette nähtud, öeldi ja tehti ettepanek kontserdipilet osta. Ei ostnud. Tegime veel ühe linnatiiru, möödusime Voldemar Kuslapist, kes ikka endiseid laule keskplatsil laulis, tundmatust rokkivast noortebändist, nosisime ühes pimedas pubis küüslauguleibu ja nii see päev meil möödus.

Päris valget daami me ära oodata ei jõudnudki, sest selleks oleks pidanud veel üle tunni kusagil aega parajaks tegema. Mõtlesime, et jätame järgmiseks korraks ja selge õhtu korral sõidame kohale täpselt keskööks.

Lugu Tuhkatriinust

Ega küll küllale liiga tee, öeldakse. Käisime taaskord teatrit kaemas, Saueaugu Teatritalus, seekord "Tuhkatriinumängu". Sellest on nüüd tõsi küll, juba mitu-mitu päeva ja kui tagasi mõelda, siis avastasin, et ega midagi väga eredat ei meenugi, sellist vau-efekti nagu polnud.
Süžee oli kaasahaarav, näitlejad oma tuntud headuses nauditavad (viimasel ajal olen ikka esiritta kippunud, et võimalikult ligidalt näha :)), autor, lavasataja ja teised asjaosalised ise kohal... Hea teatriõhtu igal juhul ja tasus kohale sõitmist (sest näiteks Tartust tulles tuleb kohalejõudmiseks umbes kolme tunniga arvestada).

Aga jah, kui etendusele takkajärgi mõelda, siis mulle meenub ennekõike meie Old Grand Lady - Ita Ever, tuletades meile, noorematele, meelde, et vanus võib inimest ainult paremaks teha :) Katsuge järele teha!

Imelik, kuidas üks king (lihtsalt king) võib endas mingit kummalist tähendust kanda. Lugesin hiljuti kusagilt, et naised kipuvad sageli endale number väiksemaid jalanõusid soetama, ise seeläbi ennast asjata piinates. Nii ongi. Minul on samuti kapis mitu paari kingi (ilusaid), mis on natuke väikesed. Aga ikkagi pigistan need aeg-ajalt endale jalga ja pärast ravin ville ja masseerin valu välja.

Võib-olla ongi süüdi lapsena korduvalt loetud lugu Tuhkatriinust?

Vargamäel voonakeste manu

Tollel koledal päeval, kui vihm Tallinna uputas, käisime meie oma perega Vargamäel voonakest vaatamas. Mõtlesime esiti küll kaua ja tee pealgi veel mitu korda, et kuidas me seda ikka vaatame kui nõnda tihedalt kallab, aga ikka läksime. Ja veendusime taas, et Eesti on väike, kuid tujukas, sest väidetavalt polnud Vargamäel tol päeval tilkagi vihma sadanud. Ja mis meil sai selle vastu olla:)

Etendus oli taas hea. Kuigi jah, ka abikaasa nõustus minuga, et Indreku roll oleks pidanud jääma ikka kellegi noorema mehe kanda. Selleks, et vaimselt targem ja kogenenum olla, ei pea vana olema. Kuigi näitlejatööde kohta ei oska ühtegi halba sõna öelda - kõik olid tõesti väga head.

Esiti pelgasin ka seda, et meie 9-aastasele võivad käsitletavad teemad ehk võõrad ja sünged tunduda, kuid minu küsimusele - kuidas suurte etendus meeldis? - vastas ta, et see polnudki ju ainult suurtele. Ja et kui teinekord sama huvitav on, võetagu ikka teda kaasa.
Kojusõidul tuli meil midugi mitmetele küsimustele selgitusi anda. Et kuidas ikka surnud inimene rääkida saab? Ja kas Karin lasti maha või jäi trammi alla? Ning kas Tiina oli ingel?

Vot siis. Paistab, et laps hakkab suureks saama, kuigi meie tahaksime teda ikka veel vaid nukuteatrisse viia :)