Karul puudub huumorimeel

Külastasime kolledži väikese seltskonnaga Elistvere loomaparki. Minul on see juba mitmes kord seal käia ja millegipärast on just karu see, kes alati üllatada suudab. Kunagi ammu, kui karu asus veel oma vanas ja väikeses puuris, kus puudus latt, mis hoiaks inimesi tema territooriumile liiga lähedale minemast, ja mille lähedal meie grupipilti teha tahtsime, otsustas muidu nii rahumeelne loom ühtäkki oma käpa võre vahelt läbi pista ja küüned kintsu lüüa. Kelle kints see oli, seda ma enam ei mäleta.
Eile suhtlesime taas karuga, tegime pilte, naljatlesime ja lobisesime temaga. Mõmmik tundus olevat meiega rahul, sirutas varbaid, veeretas varvaste vahel kive, otsekui demonstreerides, mida ta oskab. Keegi meie hulgast küsis, et mitu varvast on karul. Ootamatult äkilise ja resoluutse liigutusega kargas karu püsti ja möiratas nii jubedalt, et meie kui üks mees sirgeks tõmbusime, jupi maad tahapoole astusime ja tükiks ajaks sõnatuks jäime. Oli ikka hirmus küll. Õigus on neil, kes ütlevad, et karu ei mõista nalja.

Minu tööelu on projektipõhine

Ei ole meil Eestis puudus armastusest ega hoolivusest. Kui ise armastada ja hoolida, saad seda ka vastu. Selline on minu kogemus.

Mul lõppes töösuhe. Sama kiiresti ja hektiliselt kui kulgeb minu elu, käib mööda kurvilisi teid ka mu töökarjäär... või kuidas seda töist valdkonda nüüd nimetada. Karjäär? Minu äi tegi karjääri -- sõna otseses mõttes: kaevandas karjääris põlevkivi ja kopp oli ees. Aga nüüd on karjäärist millegipärast teine arusaam.

Ühesõnaga. Mul lõppes töösuhe, mõnelegi mu heale kolleegile ootamatult, kuigi ma arvasin, et 'kõik teavad kõike'. Aga päris nii see vist pole, sest pärast tuli järelkaja: kes leidis mind telefoni teel, kes Facebookis, ikka heade sõnade edastamiseks.

Aitäh, armsad töökaaslased! Jõudu teile! Elu on nii mitmetahuline, et vahel on keeruline ette ennustada ja raske hoomata. Tähtis on, et toimub edasiminek.

Üks projekt sai otsa, järgmine ootab mind.

Kinnisvara pärimisest

Äripäev kirjutas artikli pärimisega seotud võlust ja valust illustreerides seda minu kogemusega.

Elektroonilise versiooni leiab ehitusuudistest.

Teatrikirg

Mingi tuhin on tekkinud tihedamaks teatrikülastuseks. Olen omale hulga pileteid kokku ostnud ja mõtlesin, et pärast teen järjestuse -- kui laste ja täiskasvanute etendusi ühes loetelus järjestada annab, aga miks ka mitte. Teatrituhin algas nädal tagasi 'Biloxi bluesi' vaadates Tallinna Linnateatris, jätkus üleeile 'Leenane'i kaunitariga' (Rakvere teater), homme ootab meid 'Ninasarvik Otto' , millele järgneb 'Nukitsamees' (mõlemad Vanemuises), siis 'Vaata, ma kukun' Linnateatris, 'Tabamata ime' Vanemuises, 'Viimane suudlus' Tartu Uues Teatris ja lõpuks 'Vincent' Linnateatris. Ja mine tea, kuhu ma veel vahepeal satun. Mulle hirmsasti meeldib Danzumehe blogi, sest seda lugedes hakkavad näpud sügelema ja Piletilevi aadressi klaviatuurile tippima :)

Kahekesi on mõnus

Luiki on sel talvel palju hukka saanud. Seekord nägime mererannas vaid ühte luigepaari, kes rahuloleval ilmel jääpankade vahel hulpis. Eemal tiirutas rahutult üksik luik, kes teiste õnne pealt vaatama pidi. Elu on karm.

Tuhala nõiakaev

Reedel kodu poole sõites põikasime läbi Tuhalast. Poleks arvanud, et nõiakaev nii populaarne on -- autode rivid ääristasid teeservi, sekka paar bussigi. Ei tea, kas suur huvi tuleneb sellest, et viimasel ajal nõiakaevust ja seda ähvardavast kadumisest on palju juttu olnud või käib seal suurvee ajal alati nii palju rahvast, aga kahju oleks küll kui väikese grupi huvid taas meid kõiki ühest vaatamisväärsusest ilma jätavad.

Üllataja teel

Sõitsime eile hilisõhtul Tartu poole. Tulime Linnateatri etenduselt 'Biloxi blues' (väga mõnus etendus, muide). Tee oli autodest tühi, vaid üks järelkäruga väikeauto vuras pisut eespool. Paarikümne kilomeetri kaugusel Tallinnast neljarealisel valgustatud teel hakkas eessõitva auto käru ühtäkki vänderdama. Pidurdasime meiegi, sest asi tundus kahtlane. Vasakult poolt astus ettevaatlikult teele loom. Koer, oli esimene mõte. Uurisime lähemalt. Ei, see oli hunt mis hunt, oma täies ilus ja väärikuses. Mõõtis pilguga autode kiirust ja volksas siis teisele poole teed, kenasti meie kahe auto vahelt läbi ning võttis hoo taas teisel poolt teed maha.

Olen kunagi maal elades igasuguseid loomi näinud, aga hunti mitte. Nüüd on seegi nähtud, olgugi, et kuidagi ehmatav oli kohata teda suurlinnale nii lähedal ja keset valgustatud neljarealist autoteed.

Eks ole, ei tule loomad meie õuele, ikka meie laiendame oma maid nende kodupaikadele lähemale.

The Bugle. Talve tegemised ja kevade plaanid.

Taas minu poolt (nüüd siis juba meie) väike kaasautorlus kolledži häälekandjas, milles sisaldub ülevaade sotsiaalsetest üritustest. Järgmisena, muide, on meil plaanis külastada Ida-Virumaa tööstuspiirkondi ja vaadata natuke ka Eestimaa teist, võib-olla mitte nii esteetilist külge. Teate ju küll - tuhamäed, mis veel kaetud pole, neoonrohelised järved, kus samavärvi konni ujumas on nähtud, otsatud tuhaväljad plaaniga rajada sinna hiigeltuulepark (või oli see lennuväli?) ja muudki põnevat.