Tegelikult on hea, et olemas kratid. Nad räägivad sulle tõtt. Näägutavad nii kaua kui sa ükskord vihastad ja midagi tõsist ette võtad, midagi sellist, millega iseennastki üllatad ja mis on pöördepunktiks sinu edasisele elule.
Kord on see minuga juba juhtunud. Hiljem vaatasin tagasi ja leidsin, et see oli parim, mis minuga tol keerulisel hetkel juhtuda võis.
Nüüd on ta tagasi, see kratt, seesama, kes tookord mind taga surkis. Istub taas nurgas ja näägutab. Ei maga ise ega lase magada minul. Ronib padjale lausa. Päeval pole teda näha, õhtul aga ilmub taas. On aeg, on aeg, on aeg, sinu mõte, sinu idee, sinu vabadus, sina ise...
28.10.10
27.10.10
Riukalik kratt
Mu toanurka on end sisse seadnud väike riukalik kratt.
'Koduigatsus, koduigatsus... aga sellega kõhtu ei täida ju,' itsitab ta.
Ma ignoreerin teda. Oli jah koduigatsus, oli, nüüd enam ei ole. Eestis on hea. Siin on minu kodu ja pere ja sõbrad ja loodus...ja kõik muu, mida ma kaugel igatsesin.
'Aga tööd, seda sa sul ju pole,' ei jäta kratt. 'Otsi, mis sa otsid, ei ole, ei ole...'
On küll, sa väike vastik kratt, on küll. Küll ta tuleb. Või lähen ise tema juurde. Iga asi on millekski hea, ka praegune aeg. Küll näed, sa vastik kratt!
'Koduigatsus, koduigatsus... aga sellega kõhtu ei täida ju,' itsitab ta.
Ma ignoreerin teda. Oli jah koduigatsus, oli, nüüd enam ei ole. Eestis on hea. Siin on minu kodu ja pere ja sõbrad ja loodus...ja kõik muu, mida ma kaugel igatsesin.
'Aga tööd, seda sa sul ju pole,' ei jäta kratt. 'Otsi, mis sa otsid, ei ole, ei ole...'
On küll, sa väike vastik kratt, on küll. Küll ta tuleb. Või lähen ise tema juurde. Iga asi on millekski hea, ka praegune aeg. Küll näed, sa vastik kratt!
25.10.10
Kolitud
Selleks korraks on siis jälle kolitud ja karpide sisu lahti pakitud. Ootame nüüd veel töötuppa kirjutuslauda ja elutuppa diivanit. Korter on meie perele paras ja hea koha peal, nii et logistiliselt on elu lihtsam -- ei pea autot kasutama ja lapse koolitee on ka lühem ja nüüdseks selgeks õpitud.
Sotsiaalseid üritusi ja ühiseid õhtusööke siin muidugi korraldada ei saa ja sellest on kahju, kuid mõte, et ühel heal päeval taas kolida tuleb... ei, ma ei mõtle sellele praegu....
Sotsiaalseid üritusi ja ühiseid õhtusööke siin muidugi korraldada ei saa ja sellest on kahju, kuid mõte, et ühel heal päeval taas kolida tuleb... ei, ma ei mõtle sellele praegu....
18.10.10
Veel sügisesem Setumaa
Niisiis, sel hommikul kui taas Setumaa poole sammud seadsime, saime aru, et peame leppima vihmasema ilmaga. Aga eks on ju juba sügav sügis ka, nii et mis seal ikka, asjakohased riided selga -- ja minek.Kõigepealt kiikasime üle Lämmijärve Venemaa poole. Kuis siis ilma saab.
Siis suundusime talumuuseumi, kus sõime ja kiitsime kohalikku maitsemeelt ja kus naised mind kiusasid, et neile pehme pudõri resepti leiaksin. Googel aitas mind hiljem, nii et siin see on ja väärt proovimist.Paks pudõr tsealihaga
Materjal
- kartulit
- sibulat
- koort
- suitsusealiha
- kruupe
- soola
- sea suitsetamise leent
- rohelist sibulat
Keedetud kartul tuleb koheselt purustada, segada kokku hakitud sibula, koore, soola ja keedetud kruupidega. Lisada veel sealeent ning kuubikuteks lõigatud suitsust sealiha. Tõsta kaussi, peale riputada hakitud rohelist sibulat ning törts hapukoort. Imeline roog.
Lood 19.sajandi lõpu elu-olust Setumaal olid põnevad. Räägitakse, et setudel on siiamaani 368 pidupäeva aastas, s.t et kolm päeva jääb paraku puudu.
Peale muuseumikülastust suundusime Piusa koobastesse. Põnev oli sealgi, sest giid rääkis huvitavalt ja sisse pääsesime seekord ikka ka.
Külastuskeskus üllatas samuti seekord positiivselt. Kuigi keskus polnud veel avatud, lasti meid sisse ja tutvustati uhkelt parasjagu ülesseatavaid eksponaate. Interjöör pakkus samuti teravaid elamusi. Kujutage ette, et istute auditooriumis seljatugedega puukändudel, varbad liivas ja vaatate koobaste sisemuses liikuvat 3D pilt.
Kui külastuskeskusest väljusime, oli õues märkamatult pimedaks läinud ja kell hakkas hilisõhtusse jõudma. Soomlanna abikaasa oli juba mitu tundi tagasi saatnud naisele sõnumi: siin ma siis nüüd istun, saun on kuum ja õlu külm, aga sind ei ole :D.Kõik jäid reisiga väga rahule. Ja miks ka mitte, sest Setumaal on, mida vaadata.
Peale seda, kui olin lahkelt lubanud, et kirjutan reisist kolledzhi ajalehte artikli, meenus, et see tuleb ju inglise keeles kirjutada. Olgu pealegi, peaasi, et mitte setu keeles. Seda ei saaks ma sellel sajandilgi valmis :)
14.10.10
Eksperiment
'Sina pead ikka kõik omal nahal järele proovima,' toriseb vahel minuga Meelis. Pean jah. Mitte just kõike, aga ikkagi. Viimati tegin taas katset, sest tahtsin teada, kuidas need kavalad aparaadid Tallinn-Tartu maanteel siis ikkagi töötavad ja kui kallist lõivu maksma peab kui natuke kiirust ületada.
Kuna ma pole jõudnud veel meelde jätta, kus nad täpselt asuvad, siis sõisin nagu tavaliselt -- pikal tühjal sirgel pisut kiiremini, nii 95-ga. Ei andnudki kaua oodata, kui punane sähvatus mind ehmatades korraks pimestas. Tehtud. Jäin siis kooliraha arvet ootama. Teistega vesteldes arvasid nii mõnedki, et ega nad kõiki kiiruseületamisi menetleda jõua ja väiksemate puhul neid lihtasalt välja ei saadagi, eriti kui vea piir maha arvutatakse.
Aga nädalavehtusel koju sõites ledisin postkastist teate ja aadressi Tallinnas, kuhu trahvi tasuma tulla. Ületatud kiirust 98 - 4 = 94. Eksperimendi hind 200.- Pluss minu aja- ja bensiinikulu.
Edaspidi olen hoolikam, selge see. Kuid endiselt olen veendumusel, et probleemi Tallinn-Tartu maanteel see süsteem ei vähenda, sest nutikamad teavad täpselt, kus gaas maha võtta ja kus juurde suruda. Ja ohtlikud möödasõidud ajavad endiselt hirmu nahka.
Kuna ma pole jõudnud veel meelde jätta, kus nad täpselt asuvad, siis sõisin nagu tavaliselt -- pikal tühjal sirgel pisut kiiremini, nii 95-ga. Ei andnudki kaua oodata, kui punane sähvatus mind ehmatades korraks pimestas. Tehtud. Jäin siis kooliraha arvet ootama. Teistega vesteldes arvasid nii mõnedki, et ega nad kõiki kiiruseületamisi menetleda jõua ja väiksemate puhul neid lihtasalt välja ei saadagi, eriti kui vea piir maha arvutatakse.
Aga nädalavehtusel koju sõites ledisin postkastist teate ja aadressi Tallinnas, kuhu trahvi tasuma tulla. Ületatud kiirust 98 - 4 = 94. Eksperimendi hind 200.- Pluss minu aja- ja bensiinikulu.
Edaspidi olen hoolikam, selge see. Kuid endiselt olen veendumusel, et probleemi Tallinn-Tartu maanteel see süsteem ei vähenda, sest nutikamad teavad täpselt, kus gaas maha võtta ja kus juurde suruda. Ja ohtlikud möödasõidud ajavad endiselt hirmu nahka.
13.10.10
7.10.10
Sügis Setumaal
Plaanime tuleval nädalal erinevatest Euroopa riikidest pärit kolledži õppejõudude abikaasadega minna väljasõidule Setumaale. Üleeile tegin väikese nii öelda tutvumisvisiidi, et ise ka teaks, kuhu külalised viin :). Võtsin kaasa vanema tütre Annika ja tema sõbra, kes parasjagu Hispaaniast meil külas on ja nii me siis teele asusime.
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Sealt suundusime Lämmijärve äärde, et Venemaad üle vee kaeda. Alloleva pildi kohta arvas noorem tütar Astrid, et ta mäletab küll, see on Disney Worldis ja pahandas, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja kaasa mitte võetud :)
Siis sõtsime Saatses kaks korda üle Venemaa territooriumi (siis saab öelda, et oled Venemaal ära käinud), seejärel läbisime Matsuri, kuhu EL toetuse abil hiiglasuurt Koidula piiripunkti rajatakse ja heitsime ülevalt pilgu raudteele, kus üksteise kõrval 10 paari tuttuusi läikivaid sirgeid rööpaid kenasti maha oli pandud.
Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.
Päeva lõpetasime päikeseloojangu nautimisega soos -- seal, kus maa vetrub, kus kasvavad jõhvikad ja kus on nii vaikne, et seda on võimalik füüsiliselt tajuda. Laudrajal tuli vastu kaks inimest ning hispaanlane imestas, et miks me ei tereta :)
Ilus on see meie väikese Eestimaa väike nurgake, mida muud ma öelda oskangi. Aitäh, Lea, meile giidi tegemast!:)
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Sealt suundusime Lämmijärve äärde, et Venemaad üle vee kaeda. Alloleva pildi kohta arvas noorem tütar Astrid, et ta mäletab küll, see on Disney Worldis ja pahandas, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja kaasa mitte võetud :)
Siis sõtsime Saatses kaks korda üle Venemaa territooriumi (siis saab öelda, et oled Venemaal ära käinud), seejärel läbisime Matsuri, kuhu EL toetuse abil hiiglasuurt Koidula piiripunkti rajatakse ja heitsime ülevalt pilgu raudteele, kus üksteise kõrval 10 paari tuttuusi läikivaid sirgeid rööpaid kenasti maha oli pandud.Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.
Päeva lõpetasime päikeseloojangu nautimisega soos -- seal, kus maa vetrub, kus kasvavad jõhvikad ja kus on nii vaikne, et seda on võimalik füüsiliselt tajuda. Laudrajal tuli vastu kaks inimest ning hispaanlane imestas, et miks me ei tereta :)
Ilus on see meie väikese Eestimaa väike nurgake, mida muud ma öelda oskangi. Aitäh, Lea, meile giidi tegemast!:)
Tellimine:
Postitused (Atom)