Kui isa on läinud

Viimased aastad oma elust veetis ta üksinduses. Ja suri üksinda. Kes selles süüdi on? Kas on? Kas nii saab üldse küsida? Telefonis ütles ta alati, et temaga on kõik hästi. Elu on imelik.

Lastele helistati kohalikust politseiprefektuurist, et leiti vägivallatunnusteta surnukeha, mis on viidud lahkamisele kõrvalasulasse. Meeldiva häälega vene nimega noormees oli see, kes helistas, end tutvustas ja avaldas kaastunnet. Andis telefoninumbri, kuhu edasi helistada.

Läksime kõrvallinna oma isa otsima. Tee peal mõtlesin, et olin lubanud talle sel suvel kindlasti külla minna. Olin just vana albumi kolimispakendist välja tõstnud.

Jõudsime vanasse haiglakompleksi ja surnukuuri järele pärides juhatati meid kõige uuema väljanägemisega maja juurde, mida ümbritses kõrge võrkaed. Uksed olid suletud ja varustatud koodlukkudega. Tegime tiiru peale ja leidsime ühe pärani lahti ukse, kust kostus töötava sae häält ja vaatas vastu laud sellel lebava surnukehaga. See uks polnud vist meie jaoks. Küllap oli ruumis palav ja konditsioneeri pealt kokku hoitud.

Viimaks leidsime õige ukse, selle, mis kellanupu vajutamisele reageeris ja avanes. Majas lõhnas spetsiifiliselt. Meeldiv noor naisterahvas võttis meid vastu, teatas, et lahkamine saab toimuma alles kahe päeva pärast ja et meil pole siin rohkemat asja, helistas koheselt matusebüroose, mis oli sealkandis ainuke ja saatis meid sinna.

Matusebüroos käis kõik vaikselt, viisakalt ja lihtsalt. Küsiti mõningaid andmeid, kirjutati arve, kasseeriti sularaha ning lubati teatada kui kõik vajalik valmis on.

Kõik käis kiirelt. Vaid mõtted ei jõua järele. Elu on imelik.... väga imelik.