Kodus

Tehtud.
Punkt.
Hirmkerge tunne on.

Indaani pidu

Viimased testidega täidetud koolipäevad kulmineerusid täna indiaani festivaliga -- 'powwow' nagu nad siin seda kutsuvad. Enne seda õppisid lapsed tundma keskkonnasõbralikku indiaani elu-olu, meisterdasid riideid, elamuid, nõusid ja kasvatasid kooliaias isegi maisi ja ube. Indiaani muinasjutu lavastust vaatama ja teadmisi jagama kutsuti ka lapsevanemad. Nii et saime targemaks meiegi.Indiaanlasi see muidugi enam ei aita, aga ehk paneb noori ameeriklasi rohkem keskkonna peale mõtlema. Vähemalt see oli Astridi õpetaja vaga soov, ma kujutan ette. Indiaanlased olid ju kõige keskkonnasõbralikum rahvas - nad küttisid piisoneid ainult siis ja ainult niipalju, kui eluks vajalik oli. Nad kasutasid ära kõik ja alles siis, kui varud otsa said, suundusid taaskord jahimaile. Nad ei ajanud taga rikkust ega mõistnud uustulnukate pidevat rabelemisindu. Neil polnud kiiret ja nad olid õnnelik rahvas. Nad uskusid looduse jõusse ja ohverdasid oma jumala meeleheaks, et too neile armuline oleks. Kuid kõik see, teadagi, ei aidanud toore jõu vastu.
Kui Kanadas läks indiaanlastel paremini, nad pidavat siiani rõõmsalt oma maadel toimetama, siis USAs nende kurvast saatusest vaid räägitakse, eesmärgiga midagi veel päästa. Aga on juba hilja. Jäävad vaid mõned ajaloo peatükid.

Otsin algust

Nojah. Taaskord... cv, kaaskiri, avaldus, soovitajad, erinevad tööotsimiskeskkonnad, mis 'teavad kuidas asi käib' ja dikteerivad sulle, mida ja kuidas kirjutada, mida toonitada, mida kirjutamata või ütlemata jätta, mida varjata, millised on tüüpilised vead intervjuul....

Mitu korda olen ma pidanud seda tegema? Õige mitu, ei suuda enam kokku lugeda. Aga vahel mõtlen, et sellel pideval otsimisel on ka oma head küljed -- iga kord, kui kolime, on lootus 'uut ja paremat' töökohta saada :) Eks ole, siinkohal meenub ühe oma kunagise meesõppejõu küsimus meile kui tüdrukute kursusele, et kust saab kõige parema mehe? Ikka kuulutustelehest, seal on nad kõik ideaalsed! :)

Põnev on ka. Sest sunnitud seisus (nagu tööintervjuu on) pole inimesed need, kes nad tegelikult on. Tegelikkus selgub hiljem. Ja siis on nii mõnesti kahju lahkuda. Aga see on hiljem.

37 või 17?

Siin on praegu soe ja niiske. Kui mitte öelda, et väga soe ja niiske nagu Türgi saunas. Saun on mõnus, ütlevad eestlased. On, aga kaua sa seal vastu pead? Mitu päeva? Ja see on alles suve algus. Selleks kuupäevaks, kui me lendame, pühapäevaks siis, lubatakse 37 kraadi sooja ja päikest lagipähe... Kergendav tunne on koju ära saada, tõesti. Ma tean, et eestlased ootavad igatsevalt sooja. Ma saan sellest aru. Aga no see siin on ka liig mis liig... Enne olgu 17 kui 37, sest siis panen kampsuni selga ja lähen õue. Siin lihtsalt õue ei lähe...
Hea aeg jalgpallivõistlustele kaasa elamiseks :)

Viimane sünnipäevapidu

Üks väljavõte Astridi viimasest sünnipäevapeost siinpool maakera, vähemalt selleks korraks. Eks ole lastelgi üksteisest kahju lahkuda. Pealegi, Astrid olla sünnipäevalisest poisi esimene armastus olnud, väitis tema ema :). Poisi kirjanikust isa tegi vahvaid pilte.

Viimane kokkusaamine

Viimaseks kohtumiseks kaitseatašeede abikaasadega jäi mulle külaskäik Pakistani atašee koju. Tegelikult oli meid kokku viis, kellele mälestuseks pildialbum Washingtonist pihku pisteti ja heade sõnadega koduteele saadeti. Kuidagi kerge tunne oli. Ja natuke nukker ka, sest tagasi vaadates oli ju tegelikult väga huvitav ja silmaringi laiendav aeg ning palju häid tuttavaid jäi maha. Aga ma kutsusin kõiki Eestisse ja nii mõnigi lubas meie keskaegset linna külastama tulla. Eks me näe :)

Viimaste päevade bürokraatilisi kogemusi

Nagu tolliameti vastusest 'tuju tõstmiseks' vähe oleks, saime ka ARKiga suheldes 'rõõmusõnumeid' kuulda. Kõigepealt teatati meile, et Ameerika turule toodetud autode registreerimine pole Eestis võimalik, sest need ei vasta ELs kehtestatud standarditele. Abikaasa väitele, et nn ümberasujatele ikka ju olevat, mõeldi natuke ja vastati, et jah, aga ainukeseks ümberasujaks ARKi jaoks on see, kelle nimel auto on. Taaskord? Huvitav, kes mina ARKi jaoks olen?

Ja ikkagi - auto polevat siiski EL kõlblik, kuna tal puuduvad külgedel asuvad suunatuled. Huvitav, aga üks meie tuttav tõi sisse auto, millel on punast värvi suunatuled, mis polevat samuti aktsepteeritavad, kuid siiski ta registreeringu sai. Jah, erandid olevat võimalikud, kuid mitte puuduolevate külgsuunatulede osas.

Ok, tegime oma heade sõprade abil kindlaks, et lisasuunatulesid saab Eestis eraldi teenusena paigaldada ja siis on lootust, et auto sobib ka meie teedele. Mis edasi?

Selgub, et autokindlustus on minu jaoks taaskord kõrgeimale määrale tõusnud - nagu algaja sõitjale, sest ma olen ELst ära olnud enam kui kaks aastat. Vahva. Mõtlesime välja, et registreerime auto siis äia elukohta Ida-Virumaale, kus kindlustusmakse on madalam, saab natukenegi odavamalt. Ja ootame siis, kui ma jälle noore staatusest väljas olen.

Ehh, kõik see tuletab meelde, et tervet loogilist mõtlemist jääb meie seadusandlusest endiselt tublisti puudu ja et mõned ametnikud on nii vastutulelikud ja abivalmis...

Et kolimine poleks lihtne

Pole ma veel kohanud kedagi, kes kolimist naudiks. Eriti võõrriigi ja kodumaa vahel. Ja siis selgub veel, et vahe on ka selles osas, kas kolid EL-is või väljaspool.

Ma ei räägi ainult asjade pakkimisest, see on nüri töö niikuinii, vaid kogu bürokraatiast, mis sellega kaasneb. Kõigepealt koostad nimekirja asjadest, määrad kubatuuri ja hinnad kindlustuse tarbeks. Siis auto arvelt maha võtmine, ajutise numbri saamine, volitusi mitmes eksmeplaris, maksuvabastustaotlus, lepingute lõpetamised, infovahetus ja e-mailid erinevate institutsioonide vahel...

Lõpuks teadasaamine, et pole kindel, kas Eesti toll kauba mulle, kes ma Eestisse varem saabun, kätte ka annab või mitte. Tahab teine 40% (!) kauba hinnast maksu saada või kaupa tollis kinni hoida (selle eest muidugi tasu küsides), kuni isik, kelle nimel kaup saadetud on (minu abikaasa siis), ise hiljem kohale ilmub. Oehh... ei ole võimalik? On küll! See tähendab kaks kuud ilma auto ja muude tarvilike asjadeta. Ja seda kõike ajal kui on vaja asju ajada, et sügiseks kõik uues elukohas taaskord valmis oleks. No ei ole lihtne. Minu meelest muutub kõik aastatega hoopis keerulisemaks, eriti Eestisse tagasi tulles...

Ei tea, kurnav on see kõik kuidagi... Masenduse aeg on hetkel käes. No ei harju kolimisega, tee seda kasvõi iga kahe-kolme aasta tagant, nagu meie...

Mälestuspäev

Iga aasta 31.mail tähistavad ameeriklased Memorial Day'd, kus mälestatakse hukkunud mundrimehi. Sellel päeval toimub mitmeid üritusi, s.h paraad. Viimast iseloomustab tants, laul, mürts ja glamuur.

Käisime meiegi paraadil, mis kestis mitu tundi ja kus oli väga palav. Et osalised kokku ei kukuks, sebis marssijate vahel palju vabatahtlikke jootjaid.