Indaani pidu

Viimased testidega täidetud koolipäevad kulmineerusid täna indiaani festivaliga -- 'powwow' nagu nad siin seda kutsuvad. Enne seda õppisid lapsed tundma keskkonnasõbralikku indiaani elu-olu, meisterdasid riideid, elamuid, nõusid ja kasvatasid kooliaias isegi maisi ja ube. Indiaani muinasjutu lavastust vaatama ja teadmisi jagama kutsuti ka lapsevanemad. Nii et saime targemaks meiegi.Indiaanlasi see muidugi enam ei aita, aga ehk paneb noori ameeriklasi rohkem keskkonna peale mõtlema. Vähemalt see oli Astridi õpetaja vaga soov, ma kujutan ette. Indiaanlased olid ju kõige keskkonnasõbralikum rahvas - nad küttisid piisoneid ainult siis ja ainult niipalju, kui eluks vajalik oli. Nad kasutasid ära kõik ja alles siis, kui varud otsa said, suundusid taaskord jahimaile. Nad ei ajanud taga rikkust ega mõistnud uustulnukate pidevat rabelemisindu. Neil polnud kiiret ja nad olid õnnelik rahvas. Nad uskusid looduse jõusse ja ohverdasid oma jumala meeleheaks, et too neile armuline oleks. Kuid kõik see, teadagi, ei aidanud toore jõu vastu.
Kui Kanadas läks indiaanlastel paremini, nad pidavat siiani rõõmsalt oma maadel toimetama, siis USAs nende kurvast saatusest vaid räägitakse, eesmärgiga midagi veel päästa. Aga on juba hilja. Jäävad vaid mõned ajaloo peatükid.