11.4.10

Tagasi Ameerikas

Väikese külmavõitu maa tilluke maadligi maja on vahetunud taaskord 21. korruse katusekorteri vastu, mille terrassilt avaneb vaade suurlinna tuledele. Linnamüra kostab üles välja, kuid terrassil on mõnus istuda. On soe kevadõhtu, mille üle meie, eestlased, oskame tänulikud olla, aga mida siinsed elanikud iseenestmõistevalt võtavad.

Kui päeval postipakki ära toomas käisin, jõudis laps naeratavatele teenindajatele kuulutada, et Eestis on ikka palju parem kui Ameerikas. Piinik hakkas. Aga eks ma pea peeglisse vaatama ja lapsele seletama, et nii pole viisakas rääkida. Aga lapse suu ju ei valeta - kuidas sa ütled talle, et ära räägi nii... või et ole kuss... Ta küsib kohe, miks? Sest tegelikult ta mõtles seda siiralt. Eestis oli tal vabadus mööda küla rattaga päev otsa ringi kihutada, siin mitte. Eestis on tal sõbrad ja hulk omavanuseid sugulasi, siin mitte. Eestis võib koolist iseseisvalt koju tulla ja üksi koduski olla, siin mitte. Ainuke lohutus on, et homme saab taaskord kooli minna - selle nimel võib isegi varem magama minna. Tema jaoks on ikka olemas homme, mis on tänasest alati parem... :)

Kommentaare ei ole: