Kaks nädalat Eestit

Kaks nädalat möödus, nagu oleks näinud vaid und, käimiste-kohtumiste-toimetuste jadas, osa neist kohustuslikud (no näiteks hambaarst), osad vägagi meeldivad (aitäh teile, armsad sõbrad!!! : )

Kooli valisime lapse jaoks välja, Katoliku kooli. Seekord läks asi hästi - tundus, et saime direktrissiga asjadest üsna ühtmoodi aru ja kõik klappis nii meile kui neile. Ka teiste lapsevanematega suheldes tundub, et Eesti koolides on asi edasi arenenud ja enamasti ollakse mujalt tulnud õpilaste suhtes teadlikumad ning osatakse vajalikku tuge pakkuda.

Korterit Tartusse veel ei leidnud, sest neti teel välja valitud pindadel elasid üürnikud sees, mistõttu sisse me ei pääsenud. Mis siis ikka, ootame suveni. Vähemalt oleme endast märku andnud ja suurem liikumine toimub ikka suvel. Kuigi tunne jäi, et ega maaklerid just liigse aktiivsusega silma ei paistnud, nagu oleks võinud eeldada. Pigem jäi ikka enda mureks. Muide, kas te olete käinus Tartu uues mänguasjamuuseumis? Põnev nii lastele kui endale.

Meelis käis oma tulevases töökohas ja viis end asjadega kurssi. Õhtuti kõikus tema tuju servast serva nagu üleminekueas naisterahval - welcome to... :)

Oma isiklikust töökohast pean esialgu vaid unistama... noh, ja kui juba unistada, siis ideaalsest töökohast muidugi :) Endiselt pole ka netis suurt miskit... Ja endiselt tundub kehtivat reegel, et tähtis pole see, mida sa tead, vaid see, keda sa tunned. Kuigi tahaks uskuda vastupidist.

Teatris käisime. Kolm Linnateatri etendust vaatasime ära, et selle headuses taaskord veenduda.

Aga mis kõige tähtsam. Kodus, oma kollases majas, oli pagana hea olla. Kõigi toimetuste ja kohtumiste keskel leidsin aega suure päiksepoolse akna all mõnulemiseks ja kevade magusa ootusärevuse tunnetamiseks. Ameerikas ju pikka kevadeootust pole - talvest saab ühtäkki soe ja lopsakas kirsi- ja magnooliaõieline suvi ning ongi kõik. Kodus aga tuleb kevad salamisi. Nädalaga läks lumi aiast, jättes maha põldpüüde talvepesad ja paljastades jäneste poolt näritud noored vahtrad. Vaesed vahtrad... aga küll nad kosuvad. Lumikellukesed pistsid ninad pihlaka turvalise varju alt välja, ettevaatlikult, ükshaaval. Lõokesed andsid endast lõõritustega märku ja kuredki leidsid kraavipervelt juba üht-teist söödavat.

Oleks vale öelda, et blogimiseks ei leidnud ma aega, mõned kirjaread oleks ikka kribada jõudnud. Aga... ausalt öledes sisemist vajadust nagu polnud. Koduselt tuttav ja mõnus tunne istus sees.

Läbi saavad need kaks nädalat Ja hulk erivärvilisi lilli jääb majja maha. Hing samuti.