Oletame, et olen ameeriklane, isa poolt must, ema poolt valge, ja mulle potsatab postkasti rahvaloendusankeet, kus palutakse end rassiliselt määratleda. Mul on kolm vabalt valitud võimalust: 1) valge, 2) must ja 3) must-valge. Pole keeruline arvata, et kolmas on minu jaoks õige, kuid mulle on antud valikuvõimalus ja jään hetkeks mõtlema. Vaatan peeglisse - must mis must! Teised ka justkui on mind alati mustaks pidanud. Ja tegelikult - mul on ju eeskuju presidendi näol, kes samas olukorras end just mustanahaliseks tituleeris.
Kuigi mina ei ole ameeriklane ja ei pea valikuid tegema, v.a kooliskäiva lapse puhul, siis minu jaoks tundus asi üsna loogiline, et 'Ameerika esimese mustanahalise' tiitliga president end mustaks peab. Kuid eilne Washingon Posti artikkel, kus üks naisterahvas oma rahulolematust väljendas, süüdistades presidenti, et too oma valget ema ja valget keskkonda, kus ta üles kasvas ja hariduse sai, ignoreerib, seades lõppkokkuvõttes kogu rahvaloenduse adekvaatsuse kahtluse alla, pani mind taaskord mõtlema, et elu ei ole must-valge.
Kuigi mõnikord tundub, et võiks olla - et just must-valge valik oleks parim :)
Kuigi mina ei ole ameeriklane ja ei pea valikuid tegema, v.a kooliskäiva lapse puhul, siis minu jaoks tundus asi üsna loogiline, et 'Ameerika esimese mustanahalise' tiitliga president end mustaks peab. Kuid eilne Washingon Posti artikkel, kus üks naisterahvas oma rahulolematust väljendas, süüdistades presidenti, et too oma valget ema ja valget keskkonda, kus ta üles kasvas ja hariduse sai, ignoreerib, seades lõppkokkuvõttes kogu rahvaloenduse adekvaatsuse kahtluse alla, pani mind taaskord mõtlema, et elu ei ole must-valge.
Kuigi mõnikord tundub, et võiks olla - et just must-valge valik oleks parim :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar