Taevatee koopad

Oli pikem nädalavahetus - ameeriklased tähistasid Martin Luther Kingi päeva - ja me otsustasime ühe kevadiselt sooja päeva täita taaskord looduses. Valisime internetist lähima Skyline Drive'i matkaraja, pakkisime võileivad kaasa, tunnike sõitu ja kohal - meie üllatuseks suletud väravate taga. No selge, lumi ju. Mägedes leidub endiselt pisut lund ja kogu tee oli seetõttu kinni. Peab ütlema, et selle peale ju jälle ei tule. Nii nagu ei tulnud me eelmisel aasta suvel, mil mitu tundi randa sõites (õigemini peamiselt ummikutes seistes) ja lõpuks pärale jõudnuna pidime nentima fakti, et mingil meile teadma põhjusel on kogu rannariba suletud. Nomaeitea... Me ju vaatasime vahetult enne tulekut kodulehekülge ja noh, nad oleksid võinud siiski inimesi hoiatada. Aga mis ma ikka. Ühesõnaga, kuna olime end juba nii kaugele ajanud, pidime miskit muud välja mõtlema. Kuigi me olime juba sealkandis asuvates Luray koobastes käinud, mina isegi kaks korda, siis targemat ikka välja mõlda ei osanud ja nii me sinna end asutasime. Kuid oh üllatust - tee pealt keeras ära silt koobastesse, mida nimetati Skyline'i koobasteks ja nii otsustasime hoopis nende kasuks.

Ootasime miskit sarnast: stalaktiidid, stalakmiidid, järvesilmad... Aga tõeline üllatus ootas meid alles ees. Giid, noor saksa päritolu tütarlaps, kes, kuna rahvast rohkem lihtsalt polnud, oli vaid meie kolme päralt, juhatas meid mööda kitsaid käänulisi koopateid sügavikku. Koopad erinesid Luray koobastest nii oma struktuuri kui kuju poolest. Vastupidiselt Luray koobastele hoiti need siin pimedana, vaid siis, kui me liikusime, lülitas giid enda ees tuled põlema ja lahkudes jälle kustutas enda järelt. Vahepeal tekitas ta täieliku pimeduse, et me aduksime kui pime võib olla absoluutne pimedus. Ka vaikus oli peaaegu täielik, seda lõhestasid vaid üksikud kukkuvad veetilgad.

Koobaste suurimaks vaatamisväärsuseks osutusid antodiidid (anthodites) - mineraalsed, pikkadest nõelakujulistest kristallidest moodustunud kolooniad lagedes ja seintel. Neid on siiani leitud vaid Ameerikas kahes koopas ja Prantsusmaal Grotte De Moulis nimelises koopas.

Kokkuvõttes jäime oma väljasõiduga rahule. Ainult et tippi oleks võinud rohkem kaasas olla, sest giidineiu tegi oma tööd tõesti hästi.