Kuidas me Belgia vastuvõtul käisime

Istume autosse, sisestame aadressi - linn, maja nr, tänav - ja asume GPSi juhatusel teele. Kohale jõudes leiame end pimedalt tänavalt, paremalt vaatab vastu tühi park, või siiski pigem võsa, vasakul paistavad väikesed individuaalelamud. Sõidame vaikselt edasi ja uurime ümbrust. Ei ühtegi residentsi, saatkonda või muud suuremat maja kutsuvate tuledega akendes, mitte ainsamatki pidulikus riietuses inimest ringi liikumas ega diplomaatilise numbriga autot riikide esindajaid kohale toimetamas. Kontrollime aadressi kutsel, sisestame uuesti, teeme veel ühe ringi - ei miskit, ikka sama seis. Ühtäkki märkame pidulikus sõjaväevormis mehi tee ääres seismas ja nõutult ümbrust uurimas. Pargime auto tee äärde ja liitume nendega, sest mure, nagu arvata võib, on sama. Nüüd näeme ka diplomaatiliste numbrimärkidega autosid meist mööda kihutamas. Mõned peatuvad ja liituvad meiega. Teisel pool teed hakkab silma nõutu Jaapani kindral veel nõutuma autojuhiga.

Mõned meist üritavad helistada. Tulutult. Vastajad kas ei tea, kus asub Belgia residents või nad lihtsalt ei võta toru. Naljatame, et kusagil on kindlasti varjatud kaamera...

Rahvast koguneb veelgi. Meiega liitub ka üks paljasjalgne lühikestes pükstes kohalik mees, et pärida, mis tema kodutänavas toimub.

Paar meest otsustab minna targemaid majaomanikke otsima - ehk on residents siiski kusagil läheduses. Kujutan elavalt ette kohalike üllatust kui näiteks Tallinnas Nõmmel mõnel vaiksel tänaval hakkaks kogunema vormis mehi, kes Hiina saatkonda otsiks. Päris naljakas tundub.

Läheneb politseiauto, kes meie kätevehkimise peale peatub, sini-puna-valgevärvilised tuled silmipimestavalt vilkuma sätib, mure ära kuulab, helistab, uurib ja teatab lõpuks, et oleme vales kohas. Ahhaa... no seda me ju kahtlustame isegi:) Peale natukest telefonidega suhtlemist selgub, et aadressil, mis kutsel esitatud, on väike viga - maja number, mis on tavaliselt neljakohaline, on vales järjekorras. Ka seda me kahtlustasime:)

Õige number leitud, asume taas teele. Otsimine on aga raskendatud, eriti kui kaaslasteks on pimedus ja närviliselt tuututavad autod sinu auto taga (siin armu ei anta). Leiame maja, lossi pigem, mis tundub residentsiks sobivat (Belgia ju ikkagi), kuid kõrged raudsed sissepääsuväravad on suletud. Ühest august õnnestub siiski sisse saada, kus peale endi tutvustamist teatatakse meile, et kahjuks on parkla autosid täis ja meil tuleb kusagil kõrvaltänavas koht leida. Selge.

Peale mõnigaid otsinguid leiame koha, pargime auto ja hakkame residentsi poole astuma, kuhu selgub, viib ainult pime ja kitsas üherealine autotee. Ja jalakäijad?... eks nad ise tea, millega riskivad... Kuigi jah, mulle teadaolevalt on jalakäija autoteel viibimine lausa seadusevastane.

Aga kohal, peale rohkem kui tunniajalist hilinemist, me lõpuks oleme.

Peale klaasitäit veini, mõnede tuttavate teretamist ja pildile poseerimist jõuab kätte aeg koju minna.

Seekord siis sedamoodi.

Aadress jääb kindlasti kauaks meelde nagu sellistel puhkudel ikka:)