Kas mäletate filmi „Hukkunud alpinisti hotell“? Seal oli üks tegelane nimega Luarvik Luarvik. Ühes stseenis ta kurtis, et teda rünnati. Kes ründas? Ise ründas. Iseennast.
Mul on samasugune tunne. Ise ründan iseennast. Ehk siis kusagilt „alt paremast nurgast“ kargab välja minunimeline link ja käsib mul ennast avada. Ja kui ma ei ava siitnurgast, siis kindlasti leiab ta mingi uue krutski ja ilmutab ennast teises kohas, et süüvimatu klõpsu järel oma tegusid tegema hakata.
No ok, mõtlen ma. Küll ma su ükskord murran. Sest kuna sa „katsetad“ ka mu häid sõpru, siis ruttavad nad mulle appi. Eile õhtul korraldasime järjekordse vasturünnaku. Eks hiljem paista, kes peale jäi.
Ma olen alati arvanud, et erakordselt imelikud unenäod midagi tähendavad ja just praegu, seda lugu kirjutades meenus, et mõni päev tagasi mõtisklesin neist ühe üle. Pikkade kondiste sõrmedega musta keepi riietatud isend tahtis mind kaasa viia. Miks sa arvad, et nii lihtsalt mu kätte saad, mõtlesin ma tol hetkel tema kapuutsiga kaetud olematusse näkku pilku heites. Ma ei kartnud teda, vaid olin tol hetkel ehmunud tema ootamatu ilmumise peale. Kuidas lugu edasi läheb, kas õudukaks, nagu selles filmis, või mitte, seda näitab aeg.
Hea, et on olemas sõbrad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar