Soovide aeg

See aasta on olnud meie perele huvitav ja õnnelik aasta. Patt oleks millegi üle kurta või enamat tahta. Ent millised on järgmise aasta soovid? Väike mõttepaus – jah, siirad ja inimlikud nagu ikka. Aga kui pisut kauem mõtisklema jääda ja südamesoppi kaeda, siis üht-teist jääb sellest aastast kripeldama küll ja soov maailma paremaks muutmisele, olgu kasvõi killukesehaaval, on endiselt olemas.

Minu soovid
Mina soovin, et saaksin tuleval aastal rohkem usaldada Eesti poliitikuid, neid, kelle kätes on rahva saatus ja heaolu. Selleks ootaks neilt rohkem ausust, eetilisust, isamaalisust ja inimesekesksust ning seda, et enda isiklikke huve ei seataks ülemaks riigi huvidest. Hinge teeb haigeks üksteise taskuid maksumaksja rahaga täitev semupoliitika, korruptsioon ja jokk-poliitika. Soovin, et ei unustataks, et kõige tähtsam on inimene, olgu tegemist siis tööandja ja töövõtja omavaheliste suhete reguleerimise, sotsiaalsüsteemi või misiganes valdkonna korraldamisega.
Veel, armas jõuluvana, soovin ma, et sa saadaksid Eestile rohkem päikselisi päevi, talvel kõrgeid lumehangi ja suvel rohkelt soojakraade. Meil siin, Ameerikamaal, on palju päikesevalgust ja –soojust ning see on oi-kui-mõnus.

Aastavahetuse mõtted pereisalt
Eks see üle suure lombi tulemine üks ülepeakaela ettevõtmine oli. 3. jaanuaril tuli ettepanek ja järgmiseks päevaks oli vaja otsust. Tuleb tunnistada, et esimese valuga kippus see küll pigem eitav olema, kuid pärast väikest perekondlikku nõupidamist sündis siiski soosiv otsus. Nüüd, järele mõeldes – ega huvitavamat aega pole võimalik endale ette kujutada. Siia on mahtunud suured muutused nii poliitilises olustikus ja inimeste hoiakutes kui ka majanduslangusest tulenevad pöörded.
Sisseelamine on lihtne ja ameeriklastele sellist asja nagu võõras olemas pole. Pealegi on eurooplaseks olemine siin pigem boonus. Kõike on küllaga, kuigi head juuksurit ja kingalusikat ma siiani leidnud ei ole.
Auto on ameeriklasele oluline organ, mitte selline rudiment nagu apendiks, vaid esmajärguline eluolu sättiv asjandus. Sellest tulenevalt on kogu infrastruktuur sätitud nii, et inimesed saaksid teha oma igapäevatoimetusi kas drive in, drive through, drive up, drive on. Texase osariigis näiteks võimaldati ka valimisi autoaknast: oli selline ilus läikiv ja päikesepatareidel töötav valimispunkt üles seatud ja kauboid aina vurasid sisse ja välja. Huvitav, mis värvi nupud neil olid – kas sinine ja punane või kaks punast?
Autodest veel niipalju, et endal on siiani tegemist õige tee leidmisel. Mitmetasandilisel ristmikul on selline tunne, et oled spagetitaldrikusse sattunud ja leia siis see õige makaron üles.
Aga järgmiselt aastalt ootan ennekõike seda, et inimesed rohkem mõtlema hakkaksid ja olulised asjad ebaolulistega sassi ei ajaks. Veel soovin, et hakataks mõistma, et oleme suure maailma väike, kuid oluline osa, et meil on olemas kodumaa, mida saab ja peab hoidma ja et planeedil, millel elame on omad limiidid, mida me mitte ületada ei tohiks.

Aastavahetuse mõtted vanemalt peretütrelt
Minu aasta on olnud vägagi kirev Põhja-Carolina osariigis, mis just ise väga suur vaatamisväärsus pole, aga nagu ema ütles – igal pool on huvitav, kus on sõpru. Ja nii see suurepärane aasta möödus: õppides, reisides, naljatades ja ameeriklasi jälgides. Tõsi, nad on üldiselt väga kõvasti töötavad inimesed – vahel ehk unustavad puhatagi.

Minu sõbrad tulid kokku igalt maailma kontinendilt ning sellest sai üks suur kirev seltskond. Koos sai käidud nii Washingtonis kui New Yorgis kui Atlantas ja Põhja-Carolina mägedes…
Uuelt aastalt soovin rohkem Ameerikat näha, on veel palju kohti, mille nägemine on mulle südamele jäänud: Miami, California, Las Vegas, Chicago… kui nimetada mõned neist.
Soovin inimestele rõõmu ja rahu ning et nad ei unustaks ka enda eest hoolt kanda.

Aastavahetuse mõtted nooremalt peretütrelt
Mina läksin koli. Mule meltip sport. Minule meltip aknast fälia fatata lina lampe. Kalis iõulufana mina tahan barpi eriolit. Ma lupan teisel astal mina olen hea laps.

Unistusi, usku ja soovide täitumist kõigile!