Kirjutage mulle!

„Püha taevas, täna on minu esimene hommik võõrsil...ja ma ei leia enam absoluutselt mitte midagi teha…ja nii neli aastat järjest…“ kirjutab Inglise diplomaadi abikaasa oma raamatus. Mäletan ise täpselt samasugust tunnet. See oli siis, kui meie pere esimest korda kolmeks aastaks Inglismaale saadeti. Et mis siis nüüd? Paratamatu vabadus? Jah muidugi, kultuur, muuseumid, ajalugu, see kõik oli ju sealsamas, käega katsuda! Aga seda ei tee sa ju iga päev, hommikust õhtuni, kolm aastat järjest! Ja mis on ühiskonnal sellest kasu kui sa mööda Londoni tänavaid lihtsalt ringi kolad? Aga inimene on leidlik:) Tookord otsustasime, et perre võiks sündida veel üks laps ja kuigi, peab ütlema, et oodata tuli päris kaua (siinkohal meenub alati kellegi ütlus, et mitte lapsevanem ei vali last, vaid laps lapsevanemat), siis kui ta ükskord ikkagi tulla otsustas – no siis vähemalt igavuse üle küll enam kurta ei saanud:)

No nii. See oli Inglismaal. Nüüd oleme siis otsapidi Ameerikas.

„Ümbritsege end koduste asjadega ja otsige endale esmaspäeva hommikuks tegevus!“ annab Inglise diplomaadi abikaasa selles samas raamatus soovituse oma saatusekaaslastele hetkedeks, mil kodust kaugel olles ja üksi jäädes depressioon peale kipub tulema. Mnjah, huvitav, aga mind millegipärast ei häiri, et mu põrandal pole triibulisi kaltsuvaipasid ja seinal Põldroosi maali. Ainuke „päris Eesti asi“, mis mul kaminasimsil koha on leidnud, on rahvariietes väike nukk, mis edastati mulle siis, kui lennukipiletid juba soetatud olid. See nukk on tähendusega nukk, seda on pärandatud käest-kätte-meetodil ühelt saatusekaaslaselt teisele ning keegi vist enam ei mäletagi, mitu riiki see väike nukuke on ära näinud:)

Aga see teine soovitus – esmaspäeva hommikuks endale tegevus leida – see on küll täiesti omal kohal. Peale pikka nädalavahetust tundub esmaspäeva hommik, mil teised kooli-tööle ära on läinud, ühtäkki üsna tühi. Ja imelik mõttetuse tunne võib peale tulla küll, justkui ei ole sa kellelegi vajalik. Aga nagu Inglise arst mulle tookord ütles, et kõige tähtsam on, et ema on terve ja rõõmus, siis on ka lapsed terved ja rõõmsad! Nii et mis seal ikka, tegelgem iseendaga:)

Mina olen avastanud veel ühe väga efektiivse positiivse meeleolu säilitaja: saabunud kirjade lugemise, iseäranis kodumaalt tulevate kirjade lugemise, olgu need siis e-mailid või ümbrikus sinuni jõudvad kirjad. Ajavahegi räägib siin igati minu kasuks: hommikul, kui postkasti lahti teen, on Eestis juba õhtupoolik ja päevased postitused ära saadetud:) Olgu kasvõi kaks-kolm rida, nii hea on teada, et sind pole unustatud, sest sageli kurdavad välismaale saadetud inimesed seda, et niipea, kui lennuki uks sinu järel sulgeb, oled sa unustatud, vähemalt seniajani, kui sa ükskord tagasi kodumaale tuled. Muidugi, kirjutamisega on selline lugu, et siin tuleb järgida Kingpoole soovitust Muhvile: „Selleks, et kirju saada, tuleb kõigepealt ise kirjutada.“ Mitte et ma nüüd iseendale kirjutaksin, aga hea on muidugi, kui mingi teema on ikka ka, ehk faabula, nagu üks mu kirjanikust sõber ütleb:). Ja minul on faabula. Avastasin nimelt, et kõigi nende aastate jooksul, mis tagantjärele vaadates üsna kiirelt pöörlevat oravaratast meenutavad, olen ma unustanud, kes ma olen ja kust ma tulen, ja tagatipuks – kuhu ma lähen? Ma olen unustanud, et mul on üsna mitmeid sugulasi, keda ma pole aastakümneid näinud, ei teagi, kuidas neil läheb või mis on neist saanud. Ja kui palju meid võiks kokku juba olla…? Noh, ühesõnaga, asusin oma mälu värskendama, sugulasi üles otsima ja kirju saatma (selleks pidi siis nii kaugele ära minema:)), sugupuud kokku panema. Ja olen saanud oi kui palju targemaks. Sain teada:

• et nii palju uusi sugulasi on juurde tekkinud;
• et sugupuu kokkupanek on suur töö;
• et mõned usinad sugulased on selles osas juba palju tööd ära teinud:);
• et see, kelles ma lootsin leida oma sõjas kaduma saanud vanaisa, ei olnud mu vanaisa, oli hoopis vanavanaisa vennapoeg, ja ma pean leppima isa väitega, et minu vanaisa suri vangilaagris, Venemaal (ainuüksi mõte sellest on kohutav);
• ja et ka siit, teiselt poolt maakera võib sugulasi leida:)

Ja veel. Kallid sugulased! Ärge väga pahandage, et ma vahepeal täitsa kadunud olin ega endast mingit elumärki ei ilmutanud. Püüan seda natukenegi heastada ja vähemalt siinoleku aja lõpuks kokku koguda mälestused ja pildid meie suguvõsa ajaloost ning need raamatusse köita, et jääks ilus mälestus nii meile kui meie lastele ja lastelastele. Igaühel on ju oma lugu jutustada:)

Kirjutage mulle!