Koolitee. Greensboro

Eestlased pidasid öölaulupidu. Mina vaatasin seda internetist ja oleksin tahtnud ka väga seal olla. Mulle tundus, et neil oli seal pisut külm – kampsunid ja joped olid selga tõmmatud ja mütsidki välja otsitud. Minu akna taga oli samal ajal valge ja väga soe. Ja ikka oleksin tahtnud sinna jahedasse öösse, oleksin tahtnud tunda seda tunnet, mida tundsid eestlased tol hetkel, tunnet, mida ma mäletan aastate tagant ja mida on raske kirjeldada neile, kes pole seda ise tundnud. Või kui siis jällegi tsitaadiga filmist „Siin me oleme“ - olime viinatagi purjus:). Selliseid laulupidusid võiks rohkemgi olla: talvelaulupidu ja kevadlaulupidu ja laulupidu misiganes sündmuse puhul. Sest seal saad sa aru, et ühtne Eesti rahvas on ikkagi olemas. Kõige kiuste.

Millega meie oleme siin vahepeal hakkama saanud? Eelmisel nädalal pidime perega puhkusele minema, aga sellest ei tulnud tänu Gruusia sündmustele midagi välja. Mitte et me Gruusiasse oleks tahtnud puhkusereisi korraldada, vaid seetõttu, et ameeriklased võtsid venelaste sissetungi väga tõsiselt ning puhkusepäevad pidi meie pereisa asendama tööpäevadega Pentagonis. Tõsi, selliseid puhkusekatkestusi on ennegi ette tulnud, aga ega sellega ei harju, meele teeb ikka kurvaks, eriti kui oled oma puhkuseplaanid ette ära teinud ja kujutad endale elavalt ette neid elamusi, mis ees ootamas. Ükskord ma mäletan, sõitsime autoga puhkusele Norrasse. Saime seal üksjagu päevi fjordides kalagi püütud kui üheainsa Eestist saabunud telefonikõne peale sai selgeks, et selleks korraks on puhkus läbi. Aga see on muidugi liiga enesekeskne lähenemine, eriti kui mõelda õnnetutele grusiinlastele ja sellele, et sama saatus oleks võinud tabada ka Eestit.

Üks huvitav ühepäevane reis oli meil vahepeal ikka ka. Nimelt pidime kohale toimetama oma vanema tütre Annika tema uude ülikoolilinna Greensborosse, kuhu ta sai tänu Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaste programmile. Ega me sellest Greensboro linnast suurt midagi ei teadnud, peale selle, et linn asus Põhja-Carolina osariigis ja umbes viie autosõidutunni kaugusel Washingtonist. Pere ja kotid autosse pakitud asusime teele. Sõit kulges sujuvalt ja viperusteta, isegi väiksem laps, kes pika teel peal igavusest tavaliselt virisema kipub, pidas ennast üsna viisakalt üleval (on väga nutikas võtta reisile kaasa laptop koos lastefilmidega!). Neljarealine kiirtee muutus kolmerealiseks, siis kaherealiseks, kahel pool teed laiusid maisipõllud ja kõrbenud, sügise tulekule viitavad põllulapid. Ummikuid õnneks ei olnud ja nii, üsna täpselt viie tunni pärast olimegi Greensboro linna piiril. Linn nagu linn ikka, aga pigem selline Eesti-mõistes linn: väikesed ühekordsed puumajad üksteise kõrval rivis, mõnel rohkem lilli aias kui teisel. Inimesi ei paistnud esialgu kusagil. Siiski, mõne aja pärast hakkasime märkama ka liikumist, väikesi musti lapsi (afro-ameeriklasi siis:)). Edasi sõites märkasime juba rohkem inimesi, suuremaid ja väiksemaid, mehi ja naisi. Ja kõik nad olid mustad, eranditult! Hmm, aga kus on valged? Ja latiinod? Mitte et meil midagi mustade vastu oleks, aga kuidagi imelik hakkas ikka. Isegi nali, et kuule, Annika, kas sa ikka vaatasid enne, kuhu sa tuled ja oled sa kindel, et tunned siinset kultuurikeskkonda, ei tundunud millegipärast eriti naljakas. Sest palju see eestlane ikka seda kultuuri teab. Eks ta ole, ütles abikaasa, lõunaosariigid ongi ju põhiliselt mustade päralt.

Tom-tom juhatas meid järjekindlalt edasi ja nii me siis sõitsime, otsides aparaati sisestatud aadressi. Oi, valge jalgrattur, noor poiss:) Ilmselt tudeng. Ja näe, teinegi, ilmselt ka tudeng. Ja siis kaks noort tüdrukut…. Kusagil peab see ülikool nüüd olema. Ja muidugi, vähe aja pärast tekkisid tee äärde punasest tellisest kõrgemad hooned: peamaja, ühiselamud, spordihoone, parklad jne, jne, ikka nii nagu ühele ülikoolilinnakule kohane. Ümbrus oli väga puhas ja korrastatud, lilleklumpidest ja pargipuudest üleküllastatud. Keset linnakut seisis politseiauto. Majade-esiseid parklaid täitsid autode ja jalgrataste rivid. Ühesõnaga, ameerikalik kord koos turvalisuse tagamisega olid täiesti paigas.

Leidsime õige maja, Annika tõi seest võtmed ja tutvustas oma toanaabrit, läbi-lõhki ameeriklast, nagu toanaaber ise ütles. Ühikatuba ise oli väga väike ja spartalik: kahekordne narivoodi, kaks väikest lauda, üks väike kapp ja kogu lugu. Ah jaa, üks väike külmkapp ka. Kuidagi ebaameerikalik lausa, sest tavaliselt on Ameerikas ruumi palju ja kõik on suur. Aga palju sellele tudengile siis ikka vaja on:) Kogu seda ühikaelu korraldasid tudengid ise, mingit kurja komandanti ma seal küll ei märganud. Ja jube huvitav minu arust oli see, et seal ühikas oli tõeline ühikalõhn. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma mäletan seda oma tudengipõlvest. Nüüd ma ei teagi, nüüd on vist euroremont need toonased lõhnad ehk äragi likvideerinud. Aga seal olid nad täitsa alles.

Niisiis, ühest lapsest lahti saanud, nagu ta ise ütles, asusime tagasiteele. Järgmised viis tundi sujusid juhipulti omavahel vahetades ka üsna ladusalt. Hakkasime juba kodulinnale lähenema kui märkasime ühte autot tee ääres seisvat. Rool oli tol hetkel abikaasa käes ja mina istusin kõrval, laps tagaistmel tukkus. Seisvast autost möödunud heitsin pilgu tahavaatepeeglisse ja nägin, et auto hakkas liikuma ja meile järgi sõitma. Kuna oli juba pime, siis ega me esialgu aru ei saanud, mis autoga tegemist on. Kuni ajani, mil vilkurid meile märguande peatumiseks andsid. Abikaasa suunas auto tee äärde, jäi pidama ja avas akna (loomulikult teadsime, et olime hakkama saanud kiiruse ületamisega). Politseiauto jäi meie auto taha diagonaalis seisma. Ootasime üsna tükk aega, oma kolm-neli minutit kindlasti. Lõpuks politseinik tuli ja suunas taskulambi valgusjoa autosse.

Te ületasite kiirust, söör!

Jah, seda ma tegin küll.

Kas te ise teate, kui palju teil kiirus oli?

Eee... 65 vist (miili tunnis)

Ei olnud, 68 oli. Mul on see radaris fikseeritud. Soovite näha?

Ei, ma usun, võis olla küll. Oli küll. Kindlasti oli...

Nii. Ma soovin, et te turvaliselt koju jõuaks! Saate aru? Teil on armas tütar tagaistmel.

Jah, selge. Tänan.

Head teed!

Kõik. Politseinik lahkus, meie sõitsime edasi. Hea, et ta ei küsinud, kui palju lubatud kiirus oli. Me ei teadnud, arvasime, et 55 miili tunnis. Vaatasin tagaistmele, et kui armas see tütar meil seal on. Ei olnud, tal oli sellest, et ta üles aeti ja lamp näkku suunati, väga kuri nägu ees…

Ja veel. Ärge selliseid asju kaasa võtke kui Ameerikasse vahetustudengiks tulete :)