Jalgrattaga linnast väljas

Kui linnast natuke välja sõita, näiteks Potomaci kanali äärt pidi, siis on tunne, nagu oleksid sattunud tõelisesse troopilisse vihmametsa: taimestik on end kuumas ja niiskes keskkonnas lopsakaks läbipääsmatuks džungliks kasvatanud ning liikuda saab ainult selleks spetsiaalselt rajatud teid pidi. Ja kuigi vesi kanalis tundub lihtsalt seisvat ja kopitavat, siis päris nii see pole: mööda trassi edasi liikudes on märgata tähelepanuväärseid elukaid, kes, tõsi küll, üsna loiult end liigutavad, kui üldse.

Hallhaigur – neid on siin palju, järelikult on vees ka palju kala.

Kilpkonnad – neid on siin veel rohkem. Pea iga puuroika peal oleskleb paar-kolm tükki

Mõni tuleb sinuga suhtlema, aga no saa sa aru, tahab ta nüüd miskit öelda või lunib hoopis maiust?

Kes ei viitsi rattaga sõita, võib kanalit pidi liikudes kasutada muulade abil veetavat paati

Kuigi me oleme ratastega juba mitmeid kordi nii linnas kui linnast välja tiirutamas käinud, siis viimase sõidu kohta võib öelda, et inimene õpib kogu elu. Ratas peab olema hea, või veel parem – väga hea, mis on mõeldud sõitmiseks nii linnateedel kui ka maastikul. Arvestama peab pidevalt üles-alla kulgevate teedega, mis tähendab, et kui käiguvahetus hästi ei tööta, siis tuleb rohkem jõudu kasutada. Loomulikult on oluline, et sul on õiged riided seljas – siin on väga palav ja niiske, kus tavalise puuvillase T-särgiga pole miskit peale hakata. Tuleb kohalikust spordipoest omale selleks ettenähtud varustus soetada. Ja muidugi vesi – seljas, kotis, ratta külje, kus iganes – vett tuleb tarbida pidevalt ja seda kulub palju.

Kuid lisaks sellele, et sul on hea jalgratas ja varustus, pead sa arvestama, et iga hetk võib sind tabada ootamatu äikesetorm, seda isegi siis kui ilmateade tormi tõenäosuseks 10% lubab. Sest kui see 10% sind tabama jutub, siis no-jah, ega vihmariietega pole mõtet jännata, tuleb lihtsalt leppida, et oled ühe tasuta pesu saanud:)

Viimasest rattasõidust õppisime ka seda, et kaart peab kaasas olema. Sellest, et sa rattaraja omale googlist paberile kritseldad, ei piisa. Võib juhtuda, et tee on remondis. Või et teeots jäi tähele panemata. Või ei vasta googli kirjeldus sellele, mis tegelikult on. Ja nii sa võidki täiesti ära kaduda, või hullem veel, avastada ennast teelt, kus jalgratturitele on liiklemine kelatud. Ja hea on kui keegi, kes vastu tuleb, oskab rohkem seletada, kui seda, kuhupoole Washington jääb.

Jalgrattaga Washingtonis

Parim viis, kuidas Washingtonis vaatamisväärsustega tutvuda, on sõita jalgrattaga mööda selleks ettenähtud radu. Jalgrattateed on Washingtonis väga hästi välja ehitatud ja rattaid saab ka laenutada. Tee on lihtne ja vaadata on oi kui palju. Mõned "väljavõtted" sellest, mida tee peal nägime.

Taamal Valge Maja, millele lähemale, muide, enam ei lasta:)

Vaade Washingtoni memoriaalile paltsilt, kus pidas kõne Forrest Gump:)

President Jeffersonile püstitatud memoriaal

Politseinikud ei maga kunagi...

Turistibussid teevad ka tööd iga päev

Vahepeal võib sööta oravaid...

või kasta varbad vette...

või ronida puu otsa...

või rentida vesijalgratas, et tunnikese ka vee pealt asja kaeda...

ja siis väsinult, aga õnnelikult koju:)

Ja veel. Ka mulle, nagu paljudele eestlastele, tundus kiivri kandmine harjumatu. Aga sellega on nagu turvavööga autos - ilma kiivrita enam sõitma ei lähe. Ja kuigi siin on turvalised rattateed ja viisakas liiklus, siis kiivrita ameeriklast naljalt ei kohta.

Washington on rajatud sohu

Kui ameeriklased oma pealinnale kohta valisid, ei tahtnud kohalikud elanikud neile häid maid eraldada ja ainuke, mida nad pakkusid oli soo, seda sõna otseses mõttes. Soostunud ning madalale, seisva õhuga maa-alale on nüüdseks suur ja uhke pealinn rajatud, kuid probleemid, mis soos elamisega kaasnevad ja mida me omal nahal paratamatult iga päev tunnetame, on jäänud.

Kui me Washingtoni tulime, ei osanud me muidugi esialgu sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Sellest, et siin „kausis“ kuum õhk suvekuudel seisab, sellest saime üsna ruttu aru. Aga kes see enne kuulnud on, et suurlinnas sind sitikate parv vaata et elusalt nahka pistab?! Parmude ja sääskede käes karastunud Eesti inimest ei hirmuta ju miski, vähemalt tema enda arvates. Aga võta näpust – imepisikeste elajate mitte enam pisikesed hammustuskohad annavad endast suure sügelemisega märku alles teisel-kolmandal päeval ega lähe ära enne kui tubli nädal möödas. Peale arvamist, et ah-mis-nad-meile-ikka-teevad ja iseenda oh-küll-läheb-üle tarkuse rakendamist otsustasime siiski hakata uurima, mis sitikad need ikkagi on ja kuidas kohalikud elanikud nendega võitlevad. Seda enam, et laps oli ennast nädala jooksul täiesti katki kratsinud. Ja niisiis saimegi targemaks.

Selgub, et samalt interneti leheküljelt, kust saab teavet ilma kohta, saab teavet ka moskiitode elutegevuse intensiivsuse kohta, eraldi päevade ja tundide kaupa. Samuti saab teada, kes on moskiitod, mis haigusi nad levitavad, ning kuidas nende eest hoiduda. Ja kui sa selle kõik läbi loed, siis oi-jah, ega ei tahagi nagu enam õue minna. Ega akent lahti hoida.

Ameerikas on ühtekokku umbes 200 moskiitoliiki, kellest umbes 100 liiki kannab edasi erinevaid haigusi. Haigused on enamasti kergelt läbipõetavad, põhjustades pea- ja lihasevalu, palavikku, nõrkust, kuid on ka surmavaid viirusi. Näiteks entsefaliiti põhjustava Arboviiruse surmaga lõppevate haiguste protsent on 35 (võib-olla midagi sarnast meie puukide poolt levitatava viirusega?). Järgmiseks, veel hullemaks viiruseks on nn Lääne-Niiluse viirus, mis samuti tekitab surmavat entsefaliiti. Samas öeldakse, et haigus kujuneb välja ühel inimesel 150st ja et riskigrupiks on peamiselt üle 50se elueaga inimesed. Siis malaaria, mis võib kulgeda kergelt, kuid lõppeda ka surmaga. Hetkel töötatakse välja vaktsiini. Ja siis veel kollatõbi (nüüd ma saan aru, miks lapsi selle vastu kohustuslikus korras vaktsineeritakse). Ning veel mingi tõbi, millele ma eesti-keelset vastet paraku ei leidnudki (Dengue fever).
Nii et teeb ettevaatlikuks küll.

Ja mida siis ette võtta soovitatakse?
Punkt 1. Ärge minge õhtul õue! Mnjah, siiani oleme just õhtuti õues käinud, sest siis on natukenegi jahedam.
Punkt 2. Katke kogu keha riietega! Kuumaga me ju harrastame võimalikult nappi riietust:)
Punkt 4. Kasutage moskiitosid peletavaid spreisid! Soetasime selle meiegi.
Punkt 5. Parandage aknad ja uksed, et moskiitod sisse ei pääseks!
Punkt 6. Pügage maja ümbert muru! Muide, nüüd ma saan aru küll, miks Ameerikas on nõue, et muru ei tohi olla pikem kui kaks sentimeetrit. Põhjus ju puht pragmaatiline.
Punkt 7. Jälgige, et õues poleks seisvat vett!
Punkt 8. Jälgige, et ka naaber pügaks muru, koristaks prügi ja vahetaks basseinis vett:)

Kokkuvõttes. Kui te kunagi peaksite Washingtoni kanti elama sattuma, siis valige omale elamiseks kõrgeim koht, mis võimalik. Näiteks Arlingtoni tornmaja:)

Kanadas

„Täna sain ma aru, et pole paremat riiki kui Ameerika,“ ütles muigelsui üks noor mees teisele meie taga kui me peale iseseisvuspäeva ilutulestikku kodu poole astusime. Ilutulestik oli tõesti võimas, nii nagu USAle ikka kohane. Kanada ei suutnud sellele pooltki vastu panna:)

Kanada-reis oli meie jaoks tõeliselt kosutav, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Esiteks, Kanada ilm on Eesti ilmale väga sarnane ja oli tunne nagu astuksid kuumast aurusaunast korraks jahedamasse selgemasse eesruumi. Sarnane on ka loodus – egas ilmaasjata öelda, et sõjapõgenikest eestlased jäid Kanadasse eelkõige seepärast, et kogu ümbrus meenutas neile kodumaad. Lisaks on kanadalased üldiselt tagasihoidlikumad, seda nii riietuse kui käitumise osas. Vähemalt mina tunnetasin selles osas ameeriklastega võrreldes selget vahet. Ja muidugi liikluskultuur – äärmiselt rahulik, viisakas ja signaalivaba.

Toronto on tornide linn, koos kõrgeima teletorniga maailmas

Ja muidugi eestlaste kogukond Torontos – hämmastav, aga ka sõjapõgenike lapsed ja lapselapsed räägivad eesti keelt, käivad sageli koos, korraldavad suurejoonelisi ühisüritusi, kannavad eesti rahvariideid ja on uhked oma rahvuse üle. Toronto Eesti Majas sebivad pidevalt nii välis- kui kodueestlased, nii noored kui ka need, kes veel sõjamälestusi endas kannavad. Ma olen selles Eesti majas käinud mitmeid kordi ning iga kord kui sisse astun, tunnen, nagu oleks majal mingi eriline aura – ja tõenäoliselt ongi, sest niipalju erinevaid inimsaatusi ja mälestusi hoiab see maja enda seinte vahel. See aura on selline, mis tekitab aukartust ja austust nende inimeste vastu, kes siin seinte vahel liiguvad, ja nende vastu, kes nüüdseks juba lahkunud, kuid kelle mõtteid ja meenutusi keldriarhiivis hoolega hoitakse. Arhiiv – see on koht, kus iga ihuliige sinus tunneb, kuidas aeg on peatunud: käsitsi kirjutatud emotsionaalsed kirjad rindelt, koduigatsus, lootus, sõprus, armastus, valu, kaotused ja muidugi huumor, mis aitas sõjakoledustes hakkama saada.

Tahvel Toronto Eesti Maja seinal

Mis veel reisist meelde jäi? Reis oli pikk ja värvikas – läbisime autoga ma-ei-teagi-kui-palju-miile, aga alustasime Washingtonist, seejärel tuli Seedrioru (koht Kanadas, metsa sees, kus toimus väliseestlaste laulupidu), siis Toronto, siis New York ja siis tagasi Washingtoni. Kanada-Ameerika piiri peal esitati meile mitmeid küsimusi, täpselt samasugususeid nagu omal ajal siis, kui riigist välja minna tahtsime: kuhu ja milleks?...kui kauaks?…keda tunnete?...jne, jne. Tõesti, selline nõuka-aja nostalgia tuli peale kohe:)

Niagara Falls - ühel pool Kanada, teisel USA

Väliseeslaste laulupidu oli muidugi omaette sündmus, mida kajastas natuke ka eesti meedia, kuid mind üllatas positiivselt jällegi tõeliselt rohke osavõtt ja suur lauljate hulk, kellel on tahtmist koos eesti keeles laulmas käia. Tõsi, natuke oli vahepeal aktsenti ka tunda, aga tuleb tunnistada, et pagana võimas oli siiski, eriti kui kogu rahvas Alo Matiiseni laule kaasa laulis.

New Yorgis rabas mind eelkõige liikluskultuur, või õigupoolest kultuuritus. Näiteks taksodel on seal „alati eesõigus“: seda on lihtne järeldada kui pilk kollaste taksode kulunud põrkeraudadele heita – need on reeglina mustade kummiribadega üle kleebitud:). Sõidetakse sealt, kust mahub ja igal võimalikul juhul antakse signaali, kasvõi profülaktika mõttes. Ja muidugi tohutud ummikud – Londoni kesklinn tuli meelde:)

Mis veel? Kui kanadalase käest küsida, mis on see peamine, millest poolest kanadalased erinevad ameeriklastest, siis ta vastab tagasihoidlikult: kui sa lähed Ameerikasse, hakatakse sinust kasvatama ameeriklast; kui sa lähed Kanadasse, jääd sa selleks, kes sa oled:). Tundub, et tal on tuline õigus.