Tallinna vangla

Vabatahtlikult ma sinna läinud poleks. Meelis vedas mind, käis peale, et ühildaksime Lennumuuseumi külastusega. Ma teadsin küll, et seal on kole, hallitav ja rõske, aga tegelikult oli hullem veel. Vihmane ja hämar ilm võimendas seda kindlasti ka. Seal pole midagi muudetud, kõik on nii nagu pärast sulgemist jäi, isegi hais, mis ajapikku pigem veelgi vastikumaks muutunud on. Iseäranis meditsiiniblokis, kus lisandus vere, väljaheidete ja mäda ja pagan teab veel mis hais. Isegi mu äi arvas, et kuna see koht ikkagi muuseumi nime kannab, oleks eeldanud pisut enam 'kasitust'.
Ühesõnaga peale teise korruse külastust mulle aitas, keeldusin kõrgemale ronimast. Süda läks pahaks. Mõelda vaid, et ka meie Palusalu siin oma aega veetma pidi, rääkimata paljudest teistest süütutest inimestest.

Vaade jalutamisboksidele ülevalt valvuri putkast. Jalutusboksid on sisehoovis.

Meditsiiniblokk

Vaade merele vangla territooriumilt. Kui nüüd arvata, et kinnipeetud said nautida miljonivaadet, siis nii see polnud. Aknad on altpoolt poolenisti kaetud tellistega, pealt 'metallribakardinatega'.

Saatuse heidikute kuu

Ütlen kohe ära, et minule see järjekordne O’Neilli teatritükk meeldis. Teame ju lugusid näljahädas iirlastest, kes Ameerikas uut elu rajades ja kohalike vihkamist trotsides oma elu rööpaisse saada üritasid, põlvkond põlvkonna kaupa, igaüks oma võimete, arusaamade ja oskuste piires. Inimsuhted on keerulised, liiatigi siis veel nii keerulistel aegadel. Minu kadunud vanaema, kelle elu ka just lihtsate killast polnud, ütles ikka, et igaüks ronib oma redeliga taevasse.
Ka polnud ma varem Laitse graniitvillas käinud, mis  oma skulptuuride aia ja siseinterjööriga positiivselt üllatas ning etendusele aura lõi.

Noorem laps, keda ma nüüd juba kõhklemata suurte etendustele kaasa võtan ja  kes arvas, et suurte etendused on hulga huvitavamad, võttis asja kokku sõnadega, et olla natuke imelik lugu olnud.  Ja et küll nad ikka palju jõid. Kahtlemata oskab  Märt Avandi joodikmeest suurepäraselt mängida :)
Ka Jaan Rekkor sobis oma rolli nii nagu oleks see roll just temale mõeldes loodud.

Pisut häiris nii mind kui Meelist (Meelist siiski rohkem ;) ) konflikt näitleja ja näidendi  tegelaskuju vahel – Kersti Meriloo etendatav noor naine pidi kirjelduste kohaselt olema tugev rinnakas maatüdruk.
Olgu peale, etendus oli ikkagi väga hea. Minge vaatama!