Elu saab minna ainult paremaks

Just. Olla oma kodus oma kodumaal oma pere keskel (kõlab pateetiliselt? - aga on tõsi :)), siis veel meri ja päikesepaiste, suvi ja sõbrad... kas pole idülliline? No vaielge vastu! :)

Täna on mul hea meel veel selle üle, et minu lähitulevik on lõpuks selgema piiritluse saanud: toredast koostööst Tartu koolitusettevõttega hakkab tekkima laienenud partnerlus Tallinnas. Oi, kuidas mulle meeldib midagi luua, nullist alustada! Ja pärast ennast kiita ;)

Kui vanem tütar vehib Lennusadamas giidina tööd teha ja rannamõnudest võib vaid unistada, siis noorem naudib koos teiste omavanuste sugulastega maal vanavanemate juures täiega maaelu. Ainsaks mureks sääsed.

Ja Meelis, tema põeb ülehomme toimuvat raadiosaadet 'Kukul külas'. Küsimused olla sellised, millele vastata on keeruline, olevat liiga isiklikud. Et kui oleks tööst olnud, noh siis võiks rääkida nii, et kahest tunnist kindlasti väheks jääks. Eks me näe ja kuule. Mina olen talle ikka kriitik olnud - seda ma oskan. Või siiski ei oska, sest ütlen asjad liiga otse välja ..:)

Nautige suve!

Ah jaa, kui teil raamatupidamisteenust võiks vaja minna või väljaõpet, siis andke teada!

Kuidas me kolledži naispere ja lastega Tallinnas käisime

Saab lugeda siit. Eesti on põnev koht tõdesid eranditult kõik :)

Rohi on roheline...

Sõbrad ja sugulased on juba harjunud, et küsimusele kuidas läheb vastan, et pole viga, just saime jälle kolitud. Nii nüüdki, peale kaheaastast Tartu-perioodi oleme taaskord asukohta muutnud - seekord küll koju, hurraa! Valulised kogemused minevikust kummitamas, iseäranis laste koolivahetusprobleemid, ja teadmata tulevik ees ootamas, iseäranis minu enda tulevik, on hing pikka perioodi juba rahutu olnud.

Viimasel paadireisil Emajõe peal kolledži naisperega sai just meie kui militaristide abikaasade staatuse üle nalja heidetud: kõigepealt mehe soovid, siis laste, seejärel kassid-koerad ja kui siis veel kusagilt pigistada õnnestub, siis meie soovid...

Ise tunnen, et olen kolimistest ja probleemide lahendamistest ja sellest, et 'oma teed' mul justkui nagu polegi, väsinud. Pole ju ka ime -- iga kahe-kolme aasta tagant  kolime, olgu siis Eesti piires või välismaal. Kui ei muud, siis ma võin ennast elukutseliseks ümberasujaks nimetada.

Nüüd siis lõpuks kodus. Hea on olla kodus: rohi  tundub nii roheline ja päike kollasem kui kunagi varem :) Ja näib, et seekord asjad sõltumata hirmudest siiski vähehaaval laabuvad.

Veelgi enam, selgub, et teeotsi minu 'omale teele' on lausa mitu, tuleb südant kuulates ja jalgu maas hoides see õige ots üles võtta ja siis kindlalt  minema hakata, tagasi vaatamata... Hüvasti, Tartu!

Lastekaitsepäev

- Emme, mis tähendab lastekaitsepäev?
- Hmm, jah, ega ma oskagi seletada. Mõnedel lastel pole ema-isa, mõnedel on kõhud tühjad... Et me ei unustaks, et on lapsi, kes vajavad kaitset.
- Ahah.

Eks ta ole. Elasin kunagi maal, see oli siis, kui riigikord muutus ja külad tühjaks hakkasid jooksma. Töötasin õpetajana ja puutusin kokku mitmete kehvas seisus lastega. Nüüd elan linnas (klapid peas?) ja ära hakkab ununema see, mis oli. Aga ilmselt on endiselt lapsi, kelle söök piirdub koolilõunaga ja kes õhtul koju minna ei taha...